Blogi
- Ülo Vihma
Suurte jalgpallilahingute järel analüüsitakse neid veel mõnda aega, valgustatakse meeskondade komplekteerimise põhimõtteid, uuritakse juhtimise telgitaguseid, lahatakse mängijate hingeelu ja fännide käitumist. Nii ka pärast äsja lõppenud jalgpalli Euroopa meistrivõistlusi. Tänases Eesti Päevalehes (EPL 5.07.12) kirjutas demokraatia ja inimõiguste professor Ian Buruma sellest, mis motiveerib rahvuskoondiste mängijaid pingutama ja paneb nad peale kaotust pisaraid valama. Euroopas on kujunenud olukord, kus enamik tippmängijaid mängib samades Hispaania, Saksamaa, Inglismaa või Itaalia tippklubides. Sestap lohutasid sportlased üksteist pärast mängu nagu vanad sõbrad ja kolleegid. Buruma nimetas seda isegi intiimseks kollegiaalsuseks. Kui reaalsus on see, et tippklubid on mitmerahvuselised ja paljud mängijad räägivad mitut keelt, siis kuivõrd tiivustab neid rahvuskoondistes hästi mängima rahvuslik patriotism ja mängu alguses kõlav rahvusümn? Hispaanial oli finaalmängus platsil vaid kahe linna tippklubi mängijad, kusjuures kodus on Madrid ja Barcelona mitte ainult sportlikud vaid ka rahvuslikud rivaalid. Kas kaotusekibedust maitsnud itaallaste põskedelt voolanud pisarad kuulusid karastunud proffidele-palgasõduritele-ärimeestele, kelle karjaäär ja rahakott sai kaotusega hoobi või oma maa patriootidele, kes pingutasid võidu hiilguse ja au pärast, mis võitjaid kodus ootab? Ja millises riigis nende kodu õieti asub?Buruma vastab sellele küsimusele Saalomonlikult: ühine lipp, keel või rahvuslik ajalugu võib kindlasti meeskonnatööle ja ühisele eesmärgi saavutamisele kaasa aidata. Ent samuti teeb seda teadlik isiklik huvi, kusjuures kõrgeimatel inimsaavutuste tasandil on see võibolla olulisemgi. Kõlab väga arusaadavalt neile, kes uut äri või projekti alustades uurivad üksteiselt, mis on kellegi isiklikud ootused ja huvid, et siis leida nende ühisosa. Ka tänapäeva äri on suuresti multikultuurne ja meeskonnad professionaalide, mitte südamesõprade kogum. Seda rõhutas oma inimestele ka ühe Norra kontserni Eesti haru soome-rootslasest juht nädala eest,kui lõpetasime ühte meeskonnakoolituste tsüklit. Kuid selle juures jäi kõlama üleskutse pidada kolleegidest lugu, aktsepteerida ja austada üksteist inimestena. Võibolla siis, kui pähe tulevad stampmõtted hakkavad vormuma sõnadeks: teie, eestlased, venelased, soomlased, norrakad, olete sellised ja sellised, aitab mõte intiimsest kollegiaalsusest vältida sellelaadseid destruktiivseid konflikte.
Meie blogis leiduvaid leiduvaid materjale võib soovi korral vabalt kasutada. Palume ainult viidata sellele blogile ja võimalusel avaldada blogi link.
- Arno Baltin
Selle kuuldavus on üsna hea
Laual lahti on Rahva Hääl
Peal on vobla, tal puudub pea
Hääled levivad kauguste taha
Mõned hääled
me salgame maha
tahame me või ei taha
Ammuks see oli, kui kuulasime kodus tähelepanelikult Ameerika Häält. See hääl ulatus kauguste tagant, teda püüti segada aga kuulati seda süvenenumalt. Samal ajal meie kodune Rahva Hääl laitis selle kauge hääle maha. Rahva Hääl siiski tollal rahvani ei ulatunud ja mõjule ei pääsenud. Nüüdseks vaikivad mõlemad hääled. Keegi neid enam ei toida ja öelda neil ka meile midagi pole.Suurest häältekoorist on lahkunud kaks häält. Ent teisi on alles veel. Osa hääli on meie ümber, osa meie sees.
Vahel arvatakse, et seesmisi hääli kuulev inimene pole vaimselt terve. Teine kord aga on vastupidi. Näiteks kui ei kuule enam südame häält.
Ühiselu üle otsustamisel on hea kuulda võtta erinevaid hääli. Mõned väga kauged hääled, perifeerias, on vaevu kuuldavad. Vahel käiakse neid hääli ka püüdmas. Püütakse kinni ja tuuakse bussiga keskusele lähemale, hääletama. Siis on kindel, et poolthääli saab rohkem kui vastuhääli.
Hääled on väga liikuvad. Teinekord mõni hääletab maanteel, et ühest kohast teise pääseda. Eestist on viimasel ajal palju hääli kaduma läinud, nad on liikunud Maarjamaalt marjamaale.
Mõni hääl kannab, teine eriti mitte. Vahel, kui palju hääli korraga vait jääb, sünnib hääletu alistumine. Parem olnuks alistuda häälekalt, muidu arvatakse, et polnudki alistumine vaid ülenemine. Ent hääletu alistumine võib sünnitada poolhäälse kaevikusõja, mis võib lahvatada mitmetuhandehäälseks laulupeoks.
Vahel häälekas vähemus sunnib vaikima vähem hääleka enamuse. Lõpuks enamus kähiseb vaevu, vähemus aga häälitseb jõudsalt edasi.
Teinekord tehakse hääleproovi, et siis õigel ajal hääl ilusti kõlaks. Hääled tehakse proovis puhtaks. Puhta häälega on koguni hea platsi puhtaks pühkida. Puhta häälega võib püünele ronida ja selle üle orgude kajama panna. Siis kauaks kostma jääb tühja hääle kaja.
Mõni hääl on kõrge, teine jälle madal. Mõni kõrge hääl on koguni kõrk. Ta madalat häält peab liig maiseks, harimatuks. Eks kõrge hääl kostab kaugemale, tema mõju on suurem. Ehk on tal tõesti õigus madalat põlata?
Vahel hääl hakkab kähisema, susisema, visisema ja värisema. Sellise häälega pole midagi peale hakata. Siis tasub otsida häälestajat, kes hääle õigeks timmiks või häälestuda ise ümber, et hääl jälle selgelt kõlaks ja kannaks.
- Ülo Vihma
Karl Marx lõi ühiskonnakäsitluse, tuginedes eelnevate sajandite kogemusele. Seda kinnitasid ka tema eluajal ja veidi hiljem 19. ja 20. sajandil toimunud rahutused, revolutsioonid ja sõjad. Tänapäeval toimub sama arengumaades, kuid Londoni rahutused või Occupy Wall Street liikumine näitab, et arenenud tsivilisatsioonis on hakanud toimima mingid muud seadused kui tööstuslikul ajajärgul. Tänases ebakindlas inimmaailmas küsivad paljud mõtlejad, mis see midagi muud on. Üks võimalus vastuse leidmiseks on analüüsida, kas tänapäevane tootmine ja seega toomissuhted erinevad põhimõtteliselt eelmiste sajandite omast.
Leidsin selle kohta huvitava käsitluse, lugedes Vikerkaarest 3/2012 Slavoj Žižeki esseed „The Revolt of the Salaried Bourgeois. The New Proletariat.“ (London Review of Books, 26.01.2012, kd 34, nr.2). Autor analüüsib seal ühe suurenevat immateriaalset tootmist, mis ei domineeri mitte arvudes, vaid mängib struktuurset võtmerolli (nagu Marxi käsitluses suurtööstus). Immateriaalse tootmise saadused ei ole esemed, vaid uued ühiskondlikud ja umbisikulised suhted, immateriaalne tootmine on biopoliitiline, sotsiaalse elu tootmine. See paikneb kahe pooluse vahel, ulatudes intellektuaalsest tööst (ideed, tekstid, arvutiprogrammid) afektiivse tööni, mida teevad arstid, lapsehoidjad, stjuurdessid jne. Siia ritta lähevad ka õpetajad ja täiendkoolitajad.
Žižeki selline käsitlus paneb mind koolitajana enda jaoks uuesti mõtestama, mis on afekt, afektiivne töö ja afektiivne õppimine. Viimast on Eestimaal enamasti seostatud emotsionaalsusega, emotsionaalse läbielamisega, emotsionaalse mälu aktiveerimisega õppimise käigus. Kuid ma leidsin uue vaatenurga. M.P. González, E. Barrull, C. Pons ja P. Marteles defineerivad oma 1998.a.a artiklis afekti hoopis läbi tasustamata töö. (http://www.biopsychology.org/biopsychology/papers/what_is_affection.html) Nende arusaama järgi on afekt midagi, mida antakse edasi (erinevalt emotsioonist), see on tasustamata töö, mida tehakse teiste inimeste või elusolendite säilimise, ellujäämise heaks. Üldistavalt on see siis teistele mingite ressursside (toit, territoorium, turvalisus, teadmised) andmine või nende saamisel abistamine. Selles andmise protsessis varustatakse saaja energiaga, mis võimaldab soovitud ressurssi omandada.
Kõik see kõlab vägagi sarnaselt sellele, kuidas kirjeldatakse head meeskonnatööd - koostöös avaldub inimeste altruistlik käitumine. Meeskonnakoolitaja peaks siis suutma sellist käitumist esile kutsuda, gruppi sellise käitumise poole suunama või selle saavutamiseks (vaimse) energiaga varustama. Selline afektikäsitlus on ka heaks tähiseks kõigile neile, kes soovivad koostööd arendada.
- Ülo Vihma
Lugesin hiljuti suurepärast lühijuttude kogumikku „Murede mõistja“ (Kirjastus Pegasus, 2009), mille autoriks on Bengali päritolu, Inglismaal sündinud Ameerika kirjanik Jhumpa Lahiri. Kogumiku nimilugu räägib sellest, kuidas Indias töötavad tõlgid arsti ja patsiendi vahel. Tõlgi töö vajalikkus ei tulene ainult sellest, et Indias räägitakse paljusid keeli. Põhiline vajaduse tõlgi järele tuleneb hoopis sellest, et patsient ei saa arsti erialakeelest aru. Arstile omakorda on vaja talle arusaadavalt kirjeldada, mis patsienti vaevab, mille üle ta muretseb. Sellest ka nimiloo ja raamatu pealkiri – tõlk on patsiendi murede mõistja ja nendest arstile arusaadavas keeles rääkija.
Aastate eest kuulsin oma kirurgist klassivennalt väidet, et rahvusvahelistel konverentsidel kinnitavad arstid kui ühest suust, et viletsa ravi põhjused ei tulene tavaliselt mitte patsiendi valest kohtlemisest (ingl.k. malpractice või maltreatment), vaid temaga valest suhtlemisest (ingl.k. malcommunication). Siit järeldus, et arsti-patsiendi tõlki oleks ka läänemaailmas vaja.
Suhtlemise puudulikkus viletsa ravi põhjusena on ajakirjanduses Eesti meditsiini kajastavates artiklites korduv teema. Näiteks kinnitab seda värskelt 18.04. EPL-is TÜ kliinikumi juhatuse liige Mart Einasto: „Patsiendi rahulolu võtmeküsimus on arstide suhtumine. Ehk siis – räägi inimesega! Paljud asjad on kinni just suhtumises, omavahelises kommunikatsioonis.“. Eesti arstiteadusüliõpilaste seltsi president Helen Lampu lisab, et on väga oluline, mida patsient arstist arvab. Ja lisab, et „Ülikoolis ei õpetata suhtlemist.“
Võiks arvata, et see on vaid lukus suudega eestlaste probleem, aga ei. Põgus otsing internetis andis huvitavaid tulemusi. Nt. USA-s kohustatakse seadusega meditsiiniasutustel kuulmispuudega inimestele abi osutada, aga...paljudel tuleb see kehvasti välja ja paljud keelduvad viipekeelega tõlke palkamast. Leidsin ka näite, kuidas üks inimene oleks vale kommunikatsiooni tõttu oma terve hamba kaotanud, sest tema hambaarst oli hamba väljatõmbajale andnud puudulikku informatsiooni. Kui arst ei suuuda ega oska patsiendiga suhelda, võib see viia drastiliste meditsiiniliste komplikatsioonideni. Sellepärast kasutatakse ka Ameerika meditsiinipraktikas sõnu ja ameteid nagu tõlk, vahendaja, suhtlemise soodustaja üsna palju. Seda kõike väära ravi riski maandamiseks.
Sama EPL ( 18.04.12) artikli kokkuvõte kõlab, et meie meditsiini kitsaskohad täna on järelravi vähesus ja hoolimatu suhtumine. Minu üle 15 aastase koolitajapraktika jooksul pole mitte ükski meditsiiniasutus minu poole pöördunud suhtluskoolituse sooviga. Vale ravi riski aitaks suhtluskoolitus vähendada küll, aga kuidas muuta suhtumist suhtlemise õppimise vajalikkuse, on hoopis tõsisem küsimus. Hea tahtmise korral saab koolituste, nõustamiste või coachinguga suhtumist tasapisi muuta küll, aga kust võtta head tahtmist pealehakkamiseks?
- Ülo Vihma
2010. aastal teatasid taanlased, et plaanivad 2050.aastaks kogu oma toodetava energia saada taastuvatest allikatest. See tundus siis julge unistusena. Eelmisel nädalal teatas aga nende kliima-, energia- ja ehitusminister Martin Lidegaard, et siht on endine. 2020. aastaks tahavad nad saada juba 35% oma toodetavast energiast taastuvallikatest ja sellega koos vähendada ka energiatarbimist vähemalt 12% võrreldes 2006 aastaga. See plaan annab neile puhtama keskkonna, vähendab sõltuvust nafta- ja gaasimaadest, annab rahalist kokkuhoidu ning lisab uusi ja uut tüüpi töökohti. Kõlab hästi. Miskipärast usun, et nad seda ka teevad, mitte ainult ei räägi, nagu meil viimasel ajal tavaks. Olen nendega koos õppinud ja neid tundma õppinud - nad on tugevad ja sitked, konkreetsed ja sihikindlad, unustamata sealjuures elumõnusid nautimast. Selline hea segu, mis peale kunagise Eestimaa vallutamise on andnud neile tänaseks ühe maailma kõrgema elatustaseme. Nad on nagu elav kinnitus oluliste muudatuste tegemise võimekusest, millest kirjutasin eelmises blogiartiklis - taanlased pööravad tähelepanu väikestele igapäevastele pisiasjadele, sellele, millega sõidavad, mida söövad, mida räägivad, kuidas tervist hoiavad. 90-ndate alguses, kui nad tulid siia psühhoteraapiat õpetama, pakkusid nad välja ka laiaulatusliku kava meie ühiskonna vaimseks tervendamiseks, mida esitleti mitmes ministeeriumis. Paraku kavaks see jäigi, meil olid siis muud olulised asjad ajada. Möödunud 20 aasta jooksul pole see vajadus minu meelest sugugi väiksemaks jäänud, aga taanlased ei tule seda meile enam ütlema. Me peaksime olema nüüd ise nii palju targemad, et selle tööga hakkama saada. Aga kas ikka saame? Parun Münchausen ei suutnud ennast ise juukseidpidi soost välja tõmmata, ei suuda meiegi. Ma ei näe midagi halba selles, kui teisi endale ka nüüd appi kutsume. Tahtmine kõigega üksi hakkama saada pärsib koostöövõimekust ja jätab tulemused nigelaks. Liigne eneseuhkus peletab teised eemale. Enda võrdlemine lätlastega võib meid küll heas valguses näidata, aga detailidesse süvenedes võib siingi ilmneda vastupidist, mida meil on raske tunnistada. Täpselt 2 aastat tagasi, aprillis 2010 tühistati läti mezzosopran Elina Garanča kontsert Tallinnas sellepärast, et osteti vaid 20 piletit. Samas on ta New Yorgi Metropolitani supertäht, meil pole kedagi temaga võrdset. Eks see ole kõnekas fakt, mis seob meie vaimsed püüdlused ja suhtumise lätlastesse. Muidugi ei tõesta üks fakt midagi, aga ma ei tahagi midagi tõestada. Lihtsalt kahju on.
Mis oleks, kui kutsuksime taanlased endale ametlikult appi riigi tasandil struktuurseid muudatusi tegema – peale energeetika ka näiteks hariduses, regionaalpoliitikas, maksusüsteemis. Ma usun, et nad tuleksid hea meelega, said nad ju Tallinna alt omale lipu.
P.S. Tegelikult tahtsin kirjutada meie organisatsioonide juhtimisest, kus suurte eesmärkide saavutamiseks on tarvidus abi ja koostöö järele sama suur, aga sulg läks lendu. Andku lugeja andeks.
P.P.S. Teema kohta soovitan lugeda „Energeetika tööjõu uuring. Lõpparuanne. 2011, Tartu Ülikool ja SA Poliitikauuringute Keskus Praxis“ https://www.energia.ee/et/about/presscentre/blog/-/asset_publisher/1mS7/content/blog_24082011_working
Uuring käsitleb nii energeetikat, haridust, juhtimist, koostööd.
Täistekst www.ec.ut.ee/orb.aw/class=file/action.../id.../ENTU_lõppraport.pd
