Suurte jalgpallilahingute järel analüüsitakse neid veel mõnda aega, valgustatakse meeskondade komplekteerimise põhimõtteid, uuritakse juhtimise telgitaguseid, lahatakse mängijate hingeelu ja fännide käitumist. Nii ka pärast äsja lõppenud jalgpalli Euroopa meistrivõistlusi. Tänases Eesti Päevalehes (EPL 5.07.12) kirjutas demokraatia ja inimõiguste professor Ian Buruma sellest, mis motiveerib rahvuskoondiste mängijaid pingutama ja paneb nad peale kaotust pisaraid valama. Euroopas on kujunenud olukord, kus enamik tippmängijaid mängib samades Hispaania, Saksamaa, Inglismaa või Itaalia tippklubides. Sestap lohutasid sportlased üksteist pärast mängu nagu vanad sõbrad ja kolleegid. Buruma nimetas seda isegi intiimseks kollegiaalsuseks. Kui reaalsus on see, et tippklubid on mitmerahvuselised ja paljud mängijad räägivad mitut keelt, siis kuivõrd tiivustab neid rahvuskoondistes hästi mängima rahvuslik patriotism ja mängu alguses kõlav rahvusümn? Hispaanial oli finaalmängus platsil vaid kahe linna tippklubi mängijad, kusjuures kodus on Madrid ja Barcelona mitte ainult sportlikud vaid ka rahvuslikud rivaalid. Kas kaotusekibedust maitsnud itaallaste põskedelt voolanud pisarad kuulusid karastunud proffidele-palgasõduritele-ärimeestele, kelle karjaäär ja rahakott sai kaotusega hoobi või oma maa patriootidele, kes pingutasid võidu hiilguse ja au pärast, mis võitjaid kodus ootab? Ja millises riigis nende kodu õieti asub?

Buruma vastab sellele küsimusele Saalomonlikult: ühine lipp, keel või rahvuslik ajalugu võib kindlasti meeskonnatööle ja ühisele eesmärgi saavutamisele kaasa aidata. Ent samuti teeb seda teadlik isiklik huvi, kusjuures kõrgeimatel inimsaavutuste tasandil on see võibolla olulisemgi. Kõlab väga arusaadavalt neile, kes uut äri või projekti alustades uurivad üksteiselt, mis on kellegi isiklikud ootused ja huvid, et siis leida nende ühisosa. Ka tänapäeva äri on suuresti multikultuurne ja meeskonnad professionaalide, mitte südamesõprade kogum. Seda rõhutas oma inimestele ka ühe Norra kontserni Eesti haru soome-rootslasest juht nädala eest,kui lõpetasime ühte meeskonnakoolituste tsüklit. Kuid selle juures jäi kõlama üleskutse pidada kolleegidest lugu, aktsepteerida ja austada üksteist inimestena. Võibolla siis, kui pähe tulevad stampmõtted hakkavad vormuma sõnadeks: teie, eestlased, venelased, soomlased, norrakad, olete sellised ja sellised, aitab mõte intiimsest kollegiaalsusest vältida sellelaadseid destruktiivseid konflikte.

Meie blogis leiduvaid leiduvaid materjale võib soovi korral vabalt kasutada. Palume ainult viidata sellele blogile ja võimalusel avaldada blogi link.