Võimalus ja sellega kaasnev hirm, et keegi on „liigselt informeeritud“ kerkib teemana aeg-ajalt üles poliitikute hulgas. Seda seoses mõne salajase teabeameti juhi isikuga. Igapäevaelus aga sellist küsimust tavaliselt ei teki. Küll aga on tänapäeval järjest rohkem põhjust mõelda informatsioonist meie elus. Üha rohkem tungib meie teadvusse infobitte, mida kaablid ja raadiolained kannavad ühest maailma otsast teise, nii et tahtmatult tekib küsimus, kas oleme nüüd üleinformeeritud? Et meil on infot rohkem, kui vajame?
Muusikaga seoses käsitletakse müra ja muusika vahekorda ja nende eristamist. Wikipedia ütleb, et müra on heli, mis tekib heliallika korrapäratul võnkumisel. Selle põhjal on muusika definitsiooniks, et see on mingil moel korrapärastatud helid.
Korrapära ja korrapäratuse vahekord on oluline ka mujal. Näiteks teksti ja kõne puhul, kust me reeglina otsime mõtet ja tähendust. See tähendab, et me otsime sellest korrapära, struktuuri ja mustrit. Kui me selle leiame, siis nimetame seda infoks. Kui mitte, nimetame seda müraks.
USA teadlane Nina Kraus koos kolleegidega Northwesterni ülikoolist tuvastasid, et muusikud suudavad mittemuusikutest paremini korrata lauseid, mis on lausutud taustahelide saatel. Ilmselt suudavad keeleandekad inimesed ka tekste paremini lugeda ja mõtestada. Aga asi polegi selles, kes on andekam ja kes vähem, vaid selles, et korrapära eristamiseks tuleb kulutada energiat ja see on pingutus. Kui helisid, tekste, pilte on meie ümber väga palju, siis tuleb ka rohkem pingutada, et infot mürast eristada. Esmalt selleks, et ennast müra eest kaitsta. Aga ühel hetkel ka selleks, et ennast mittevajalikust infost eemal hoida, vabastada. Pingutamine on teadagi stress ja kestva stressiga on inimesed üha rohkem hädas. Ei osata ennast lõõgastada. Sellepärast on menukad kursused, kus õpitakse mediteerima, vaimu vaigistama, meeli rahustama, stressist vabanema. Vajatakse ka koolitusi, kus õpitakse olulist ebaolulisest ja endale vajalikku infot mürast eristama. Põhimõtteliselt õpitakse seda algkoolist alates kogu elu.
Aktuaalseks on see teema muutunud seoses moodsa PR ja infosõja tekkimisega – meile võidakse edastada korrapärastatud ja mõtestatud teksti, mis tundub olevat info, kuid on tegelikult pooltõde või valeinfo, mõeldud meie eksitamiseks. Sellisel juhul võib seda ka müraks liigitada. Meie igapäevaraskus pole mitte tavapärase müra eristamises informatsioonist, vaid informatsioonina näiva müra tuvastamises ja sellele adekvaatses reageerimises.
Sellekohased näited töökeskonnast on küsimused, mida inimesed sageli meeskonnakoolitustel on esitanud:
Kui palju infot ma peaksin kolleegidele edastama? Mis on piisav, mis segav?
Mida ja kui palju ma peaksin oma kolleegidelt küsima, kui ma isega ei tea, mida nemad teavad?
See kõik on eriti oluline siis, kui kõigil on kiire ja infot/müra tuleb sisse uksest ja aknast.
Vastused neile küsimustele võiksid olla liigitatavad vajaduste valda - räägi seda mida vajalikuks pead, küsi seda, mida vajalikuks pead. Mõnikord aitavad ka abistavad küsimused oma kolleegidele:
Kas on midagi, mida ma peaksin teadma? Mis on sinu jaoks kõige olulisem meie tööga/projektiga seoses, mida ma peaksin arvestama? Kas on midagi, mida sa minult ootad? Millist infot sa minult vajad, et oma tööd hästi teha?
Selliste küsimuset puhul pole karta, et te saate „liigselt“ informeeritud müra tähenduses. Kui teil aga tekib tunne, et saite infot juba piisavalt, aga kolleeg ei oska peatuda ja „valab teid jätkuvalt infoga üle“, siis aitab teid lihtne lause: tänan, sellest mulle praegu piisab.
