Õnneindeks töötati välja Himaalaja väikeriigis Bhutanis, kui kuningas Jigme Singye Wangchuck kuulutas 1972 aastal välja riikliku õnneprogrammi. Enesetappude, röövimiste ja korruputsioonijuhtumite arv oli tema riigis liiga suur. Kuningas leidis, et kui valitseja pole võimeline oma rahvast õnnelikuks tegema, pole sel valitsusel eksisteerimiseks õigust. Ühiskonna areng õnne poole saab toimuda, kui materiaalne ja spirituaalne areng käivad käsikäes.

Kõlab väga sarnaselt organisatsioonijuhtimises levinud arusaamaga, et inimesed on tööks motiveeritud, kui neil onfüüsiliselt hea töökeskkond ja neil on enese arendamise võimalus (viimase aja uuringud rõhutavad, et järjest rohkem töötajaid peavad kõige olulisemaks motivaatoriks töö tähendust).
Tarbimisindeks SKT jätab tähelepanuta sotsiaalse heaolu ja kestliku keskkonna, GNH ( Gross National Happiness ) tugineb aga neljale sambale: a) kestlik ja õiglane sotsiaalmajanduslik areng b) looduse säilimine c) oma kultuuri hoidmine d) hea valitsemine. Neljale kandetalale toetuvad omakorda järgmised mõõdupuud: 1) psühholoogiline heaolu 2) tervis 3) haridus 4) kultuuri mitmekesidus 5) ajakasutus 6) kogukonna elujõulisus 7) elatustase 8) puhas loodus.
Väljatöötatud õnneindeks on praktiliseks tööjuhendiks valitsejale, samas on iga kodaniku võimuses suuurendada rahvuslikku koguõnne – see on avalik hüve ning oskusteave selle suurendamiseks peab olema kättesaadav igaühele, ütleb Bhutani kuningas. Kui ärimees või ametnik küsib, kuidas tema saaks Bhutani õnnelikumaks teha, vaatab ta õnneindeksist, kus on vajakajäämisi ja panustab sinna. Kuningas on öelnud, et nad pole nii naiivsed, et arvavad end suutvat kogu rahva õnnelikuks muuta. Aga see on nende püüdlus, põhimõte ja alla selle pole mõtet eesmärki seada.

Tänu Bhutani ettepanekule on alates 2012. aastast ÜRO kalendris rahvusvaheline õnnepäev, 20. märts. Ma pole kuulnud, et midagi sellist oleks mõne organisatsiooni kalendris, aga sarnaseid püüdlusi tehakse küll. Sarnasus GNH, Bhutani riikliku õnneprogrammi ning edumeelsete organisatsioonide arendusprogrammide vahel on ilmne. Või saavad juhid sellise programmi luua. Näiteks neli alustala organisatsiooni jaoks võiks olla a) püsivalt hea töökeskkond ja õiglane tasustamine b) säästlik majandamine c) tugev organisatsioonikultuur d) hea juhtimine. Ja mõõdupuud oleksid näiteks: 1) töötajate kõrge rahulolu 2) töötajate hea tervis 3) töötajate kõrge kvalifikatsioon ja kompetents 4) organisatsioonikultuuri mitmekülgsus 5) ühine, hästi sünkroniseeritud ajakasutus, mis sisaldab ka individuaalset vabadust, nt. individuaalseid töögraafikuid 6) tugev meie tunne ja bränd, hea maine, väike personalivoolavus ja firmasse tööletahtjate suur arv 7) head palgad 8) puhas töökeskkond.

Õnneindeksist kirjutas 20.03.14. Eesti Ekspressis Tiina Jõgeda, kes lõpetas oma artikli sooviga „Väikesi õnnestavaid tegevusi endale ja teistele". Ühinen tema sooviga.