Mulle jäi paljude teemade hulgast kõlama üks, mis kordus erinevates töötubades. Kuulajaid julgustati olema „mina ise“, rohkem teadvustama ja usaldama oma tundeid. Hakkasin mõtlema, miks on see täna Eestis nii oluline teema (peale tuntud tõsiasja, et eestlased oma tundeid eriti välja ei näita) ja kuidas on see seotud organisatsioonikäitumisega. Jagan oma mõtteid teiega.Ühes töötoas paluti osalejatel omavahel rääkida, kui palju on nad saanud olla tööl „mina ise“? Enamik tõdes, et vähe. Küsisin siis oma naabritelt, kas see on seotud organisatsiooni suurusega ja nad vastasid, et on küll. Suuremas ei saa peaaegu üldse ja väiksemas saab rohkem. Suuremas pole see otstarbekas – tegemist on bürokraatliku masinavärgiga, kus iga inimene täidab mingit rolli ehk funtsiooni ja see on puhtalt ratsionaalne tegevus. Kellelgi pole ka õieti aega ega tahtmist kolleegide tunnetele tähelepanu pöörata. Töö lõppedes suletakse enda järel uks ja algab „tõeline elu“. Kuigi väiksemas firmas on tunnetel rohkem ruumi, jäävad nad ka seal ikkagi tagaplaanile, muidu hakkavad tööd segama.
Minu meelest on see igati kohane käitumine. Mitte et mul midagi tunnete vastu oleks, neid mul jätkub ja jääb üle ka teiste jaoks. Pigem mõtlen Blake-Moutoni sõnastatud juhtimise baasmaatriksile (vt.nt. http://www.mindtools.com/pages/article/newLDR_73.htm), mis on organisatsioonipõhine mudel. See ütleb, et töö pole mäng ja firma pole klubi, kõik on allutatud eesmärgile. Kui suhted ja tunded valitsevad, jäävad eesmärgid täitmata.
Samas käriseb tänane maailmamajandus ja sellega koos ka senine ettekujutus üldistest majandussuhetest. Kui aastaid tagasi vastati küsimusele, mis on firma eesmärk, ilma kõhkluseta – kasumit teenida, siis nüüd, eriti püsiva kriisi tingimustest, kõlab ühe rohkem - ellu jääda. Ja need, kes on kriisist edukalt väljunud, kinnitavad nagu ühest suust, et see sündis tänu oma töötajatele, inimestele. Oleks huvitav lähemalt uurida, mida need inimesed sellistes firmades tegid ja kui palju oli seal ruumi tunnetele. Võibolla kõlas juhtimistreffil homne juhtimisparadigma - kuidas saavutada eesmärgid mitte vaatamata tunnetele, vaid hoopis tänu neile.
