Meeskonnatöö koolitus - Meeskonnakoolitus ja Arendus OÜ

Kas eestlased on logistilised kääbikud?

Autor: Ülo Vihma 23.01.2012

Sõitsin üle pika aja rongiga, sedapuhku Viljandist Tallinnasse. Mõte bussi asemel rongiga sõita tuli kohapeal, kui küsisin infotelefonist mõlemate väljumisaegu – need olid samad. Eelistasin vahelduse mõttes rongi. Mul ei olnud käepärast internetti, et uurida täpsemalt sõidutingimusi, seega läksin otse rongile. Kuna vagunid paistsid väljast kõik ühesugused, läksin teise vagunisse. See oli tavaline, juba nõukogude ajast tuttav vagun. Ostsin konduktorilt pileti ja sõit algas.

Võhmas tuli meie vagunisse kolmene seltskond keskealisi inimesi, kellest üks oli kohvriga inglane. Ta küsis oma kaaslastelt, kas siin rongis on ka esimene klass. Kaaslased seda ei teadnud ja nii nad siis loksusid minu kõrval kuni Tallinnani. Mina üritasin vahepeal magada, aga ilma peatoeta pingil oli seda raske teha.

Liiva jaamas rongist väljudes märkasin üllatusega, et minu vaguni tuled on oluliselt tuhmimad kui kõrvalvagunis. Siis nägin sõitma hakkava rongi akendest, et seal olid ka peatoega pehmed istmed ja eraldi riidenagid. Nüüd koitis mulle valgus - selles rongis olid ka I klassi mugavustega vagunid. Mina ainult ei tulnud eelmise sajandi ida-eurooplasena selle peale. Mõte inglasele ja tema kohalikele reisikaaslastele lohutas mind veidi, et ma polnud ainuke, kes selle peale ei tulnud. Nagu ütlesin, mingeid väliseid eraldustähiseid vagunitel polnud.

Seda lugu kodustele rääkides saime hea portsu naerda. Meie kõigi resümee Eestimaal liikumise kohta oli – SILTE POLE. Pole piisavalt viitasid maanteedel, infokioskeid või viitasid kaubanduskeskustes, jaamades, haiglates, märgistusi esemetel jne. Miks ma sellest siin blogis kirjutan – aga selleärast, et hiljutine tootmisfirmade juhtimisuuring (link EAS-ilt) sedastas, et sisemise logistikaga pole meie ettevõtetel kõik korras. Suhteliselt hästi toimib välimine logistika (kaupade tellimine ja kättetoimetamine), aga üsna puudulik on sisemine logistika (töökohtade, seadmete ja metarjali paigutus, nende märgistamine ning liikumine nende vahel). See uuring ütleb, millele tuleks täna meie tootmisorganisatsioonide ja ja nende juhtide arendamisel keskenduda. Kodanikuna näen, et puudujäägid sisemises logistikas hõlmavad kogu meie väikest riiki ja see üldine puudujääk kajastub meie ettevõtluses.

Mul on kahju, et ma ei saanud Edelaraudteele mugavama sõidu eest rohkem raha maksta. Eks siis järgmine kord.

Meie blogis leiduvaid leiduvaid materjale võib soovi korral vabalt kasutada. Palume ainult viidata sellele blogile ja võimalusel avaldada blogi link.

Lisa kommentaar

Mina grupis ja grupp minus

Autor: Arno Baltin 16.01.2012

Minuga grupis on kõik enam vähem teada. Grupis saan ma võtta erinevaid rolle ja neile vastavaid ülesandeid. Valitud rollid sõltuvad mu võimetest ja eelistustest. Eri käsitlustes on neil rollidel veidi erinevad tähistused ent sisu paljuski kattuv. M. Belbini järgi võin valida 9 rolli vahel (mulle meeldib innovaator). TMS järgi on rolle 8 (ja siingi on looja, innovaator). Sarnane on neil kahel käsitlusel mõte, et grupp tuleb oma ülesannetega hästi toime, kui tööjaotuseks vajalikud rollid on täidetud. Mõni grupi liige võib vajadusel ka mitut rolli täita. Grupi teeb tõhusaks mitmekesisus, rollide paljusus.

Aga kuidas on minaga. Mina paljususe mõte võib esialgu tunduda pentsik. Vaimse tervise seisukohalt tundub hea olla terviklik, integreeritud, ühtne. Selline ühtsus lihtsustab otsustamist ja tegutsemist. Ka vastutada saab ometi üks kindel isik.
Ometi on üsna häälekas minauurijate leer, kes arvab sellise ühtsuse soovunelmaks. “Mina”, mis on inimeseks olemise kese, on nende arvates üsna mitmehäälne. Need hääled võivad olla eri meelt, vaielda omavahel ja jõuda vahel ka kokkuleppele. Mina olemuseks on sisesuhtlus, dialoogilisus.
Lihtsamad mitmehäälsuse näited on duod. Näiteks räägib D. Goldstein oleviku- ja tuleviku minast. Oleviku mina tähelepanu on hetkel, selle võimalustel ja ohtudel. Ta peab otsustamisel silmas kohest tulu või kulu. Tuleviku mina vaatab kaugemale ette ja peab silmas “kunagi edaspidi”. Üks teema, kus kahe mina huvid vastuollu lähevad on näiteks säästmine. Kas kulutada kohe (ja tunda sellest kohe rõõmu) või säästa praegu ja tunda sellest rõõmu hiljem.
Sarnane paar on “kurat vasakul õlal” ja “ingel paremal õlal”, kui juttu on eetilistest otsustustest. “Sitta sellest reeglist (seadusest, tavast) - see tuleb otse minu tasku.” Aga teiselt poolt - “Au on enam väärt kui paks vorstilõik leival!”

Kolmeliikmeline mina on nt E. Berne’i “Täiskasvanu”, “Vanem”, “Laps”. Mistahes teole eelneb suhtlus selle kolmiku vahel. Jõudude vahekord otsustab teo suunitluse. Vanem toetub reeglitele ja seadustele, Täiskasvanu toetub mõistlikkusele ja Laps juhindub tundest, lustist, isekusest.
Häälte hulga võib kasvatada suureks kooriks, nagu näiteks R. Assaglioli (ala)minade paljusus. Ka kõigil meie täidetavatel sotsiaalsetel rollidel on oma esindushääl meie minas. Ja valiku tegemisel, tegevuskava üle otsustamisel on neil kõigil oma sõna sekka öelda. Kuidas käituda keerulises olukorras, olles üheaegselt kodanik, isa, abikaasa, mees, ettevõtte töötaja, spetsialist, inimene, kogukonna liige, jne.

Nõnda võib öelda, et sellal kui meie oleme grupis, on grupp ka meis. Me osaleme grupis otsustamisel, anname oma panuse grupi arengusse. Ja samal ajal toimub mitmehäälne otsustamisprotsess meis endis ja selle käigus see mitmehäälsus muutub ja ehk ka areneb. Neil muutustel on oma dünaamika. Grupiprotsesside puhul võivad tulemuseks olla edenemine tõhusaks ja tegusaks koosluseks või lagunemine. Sama võib toimuda ka mina sees.
Lagundava grupisuhtluse näitena kirjeldab E.Berne nn. triangulatsiooni - kolme omavahel dünaamiliselt seotud rolli “Süüdistaja”, “Ohver” ja “Päästja”. Selline rollijaotus kahjustab kogu gruppi. Dünaamika seisneb selles, kui grupi liikmed vahetavad neid rolle omavahel. Sama kolmik on esindatud iga rollitäitja minas. Sõltuvalt sisemisest jõudude vahekorrast valib inimene oma rolli “välises” grupis. Näiteks juhtub töörühmas, et vastuvõetud ajakavaga ei suudeta sammu püsida. Keegi rühma liikmeist võtab süüdistaja rolli ja osutab teisele rühma liikmele näpuga - “süüdlane on siin”. “Ohver” solvub, ent kohe tõttab talle appi “Päästja” ja kahekesi esitatakse süüdistus algsele “Süüdistajale”. Rollid vahelduvad, ent suhtlus tervikuna ei ole esialgse ülesande seisukohast kuigi tulemuslik.

Üks ülesehitav mitmehäälse mina käsitlus on E. de Bono 6 mõttemütsi. Siin on samad rollid nii mina- kui grupisuhtluses kasutatavad. Mõlemal juhul on ülesandeks jõuda üksmeelele ja leida kohane käitumisviis. Siin on igal positsioonil oma lemmikküsimused ja toetuspunktid. “Mida me sellest teame?” küsib “Valge müts”. “Aga mis kasu meil sellest on?” küsib selle peale Kollane müts. “Vahet ei ole, see on nii mõnus!”, ütleb Punane müts.
Ülalöeldu võib lõpetada parafraasiga Meie Isa Palvest - meie igapäevast suhtlust anna meile tänapäev. Jätkugu meil häälte paljusust ja valmisolekut seda arvestava suhtluse kaudu tõhusaks ülesehitustööks integreerida, nii omavahel kui iseendas.

Lisa kommentaar

Varjatud esinemine

Autor: Ülo Vihma 10.01.2012

Eesti meedia ja koolitusfirmade koolituskavad on täis sõnapaari „Avalik esinemine“. See on pannud mind mõtlema, milline võiks olla varjatud esinemine? Pakun välja mõned variandid: esineja varjub mikrofoni ja kaamera taha (õigemini küll nende ette); esineja on kuulaja-vaataja eest varjatud, varjub eesriide, sirmi või nurga taha; esinejat varjataks kuulaja-vaataja eest (nt. ihukaitsja või grupi inimeste poolt); esineja on teadvusetus seisundis või esinemine toimub nii, et esineja seda ise ei teadvustagi , et ta esineb; esinemine toimub keldris, punkris või väga kinnises asutuses-klubis, äärmisel juhul ka hoopis inimtühajas ruumis.

Enamasti selgub, et sõnapaari „avalik esinemine“ kasutajad räägivad mitte kõikidest esinesmisviisidest nagu näiteks tantsimine, laulmine või pillimäng, vaid kõne pidamisest. Varjatud kõnepidamine tähendaks siis seda, et kuulajad rääkijat ei näe või ka vastupidi. Nii et avalikkuse puhul on oluline silmside rääkija ja kuulaja(te) vahel.

Ometi me teame, et kõnesid peetakse ka raadios ja televisioonis ja need pole rohkem varjatud kui silmast silma jutt. Kuulajate arvu arvestades on need hoopis palju rohkem avalikud sõnavõtud. Ja nad võivad rääkijas tekitada ebamugavust, ärevust või isegi sellist hirmu, et tekst läheb meelest ja sõnad ei tule suust . Just esinemisärevus, mis kaasneb igasuguse esinemisega, on üks keskne teema, mida Eestimaal kõnekoolitustel käsitletakse. Ju siis tekitab see meie inimestele kõige rohkem peavalu, mitte see, mis on minu sõnum, mida ma tahan öelda ja kellele ja kuidas on seda parim viis teha.

Minu kogemuse järgi pole esinemisärevuse tekkimisel vahet, kas esineja näeb oma auditooriumi või mitte. Kui me räägime esinemisärevusest seoses kõne pidamisega, on selline sõnakasutus igati omal kohal. Kõne on üks esinemise alaliike teiste esinemiste kõrval ja igasugune esinemine tekitab loomupärast ärevust. Küll aga teen avaliku ettepaneku nimetada avaliku esinemise koolitused meie avalikus infoväljas kõnekoolitusteks. Siis on lootust, et kõnekoolitajad pööravad ka rohkem tähelepanu sõnale ja tasapisi hakkavad kõnepidajate hulgas laiemasse kasutusse jõudma raskesti hääldatavate võõrkeelsete sõnade asemel sellised ilusad eestikeelsed sõnad nagu näiteks esitlus.

Märksõnad:

Lisa kommentaar

Vaba tahe

Autor: Ülo Vihma 02.01.2012

1.jaanuaril vaatasin televiisorist suurepärast vene komöödiat Hüva leili. Seal ütleb üks mees (ebasümpaatne antikangelane) teisele (sümpaatne kangelane): „Sa oled juhitamatu“. See lause avas mu silmad värskele vaatenurgale juhtimisest, mis sobib hästi uue aasta alguseks.

Olen sellest koolkonnast, kus väärtustatakse teadlik olemist ja sellest tulenevalt räägitakse enda täielikust juhtimisest ja enda täielikust vastutusest. Kõik see sobib suurepäraselt üksikisikule, seda enam, et meil peaks olema võimalus vabalt valida, kas keskenduda sissepoole või väljapoole, enda kasvatamisele või teiste kasvatamisele. See lause filmist kandis aga ühemõttelist tähendust ja etteheidet – ma tahan sind juhtida, (sinu käitumist ette ennustada), kuid sa oled juhitamatu (ennustamatu). Mulle tundub, et enamik juhte tahab teisi juhtida (käitumist ette ennustada ja sellega arvestada) ja satub raskustesse, kui see ei õnnestu. Nende tahe põrkub teiste inimeste vaba tahtega. Et sellest raskusest üle saada, võiks näiteks keskenduda ainult endale ja üksinda tegutseda, paraku meeskonna ja organisatsiooni juht seda endale lubada ei saa. Ta on teiste inimestega kestvalt seotud ja nendega vastastikuses sõltuvuses.

Mida teha? Kui isegi ühe inimese mõistus võib anda ühele ja samale küsimusele kaks diametraalselt erinevat vastust, mis siis rääkida veel paljudest. Uue aja demokraatlikult häälestatud juhid soovivad maksimaalselt arvestada (olgu siis südamest või õpitud teadmise põhjal) oma meeskonnaliikmete arvamusega, et saavutada parim süntees. See tähendab siis ka, et nad peavad paratamatult arvestama oma tiimiliikmete vaba tahtega. Viimasega on aga veidi keerulised lood. Siiani on vaba tahte olemasolu olnud peamiselt teoloogide ja filosoofide mõttemänguks, kus eristuvad vastandlikud arusaamad. Kui aga mõistus annab ühele ja samale küsimusele erinevaid vastuseid, on kohane uurida mõistust. Nii põhjendab Tiit Kändler (EPL 17.11.11) eksperimentaalfilosoofia sündi, kus uuritakse näiteks seda, kuidas on inimene hakanud uskuma vabasse tahtesse. Eksperimentaalfilosoofid püüavad vaba tahte, headuse ja kurjuse, tõe ja vale reegleid selgitada sõltumata vaatlejast ja mõtlejast ehk filosoofilisest koolkonnas.

Üks eksperimentaalfilosoofia rajajaid, Yale’i ülikooli professor Joshua Knobe ja Arizona ülikooli eksperimentaalfilosoof Shaun Nichols arvavad, et vaba tahte tõlgendamise konflikti juured peituvad inimtunnetuse kahe vormi vahelises pinges – meie abstraktne teoreetiline mõtlemine ja vahetu emotsionaalne reageerimine lõhestavad meid kaheks. Uuringud on näidanud, et mida kaugem on sündmus minevikus, seda abstraktsemalt seda tõlgendatakse ja seda väiksemaks peetakse inimese moraalset vastutust juhtunu eest. Samuti on eksperimendid näidanud, et isiksus, kes on kogemusele rohkem avatud, annab moraalsetele dilemmadele relativistlikumaid vastuseid. Avatumad inimesed on relativismile altimad, nad kalduvad selles suunas niivõrd, kuivõrd suudavad avada and teistele võimalustele. Kuid Berliini vaba ülikooli neurobioloog Björn Brembs ei pea vaba tahet pelgalt teoloogiliseks, filosoofiliseks või metafüüsiliseks kontseptsiooniks, vaid bioloogiliseks nähtuseks, mis on seotud aju toimimisega. Aju ehituses peitub paindliku otsuste langetamise viis – meie võistlejad ega vaenlased ei peaks suutma meie käitumist kergesti ette arvata. Ajude üks ühine võime on valida erinevate käitumisviiside vahel isegi siis, kui keskkond (probleem) on kõigile ühesugune. Nõnda saadetakse korda tõeliselt uusi tegusid.

Tulles nüüd tagasi filmilause juurde, kuulen ma selles antikangelase tunnustust kangelasele ja stsenaristi ülistust inimese vabale tahtele, mis ometi lähtub loodusest, meie aju kohanemisest vaenuliku keskkonnaga. Jah, mehed filmis olid võistlejad kauni naise südame pärast. Meeskonnas aga ei peaks olema sisemist võistlust ja vaenu. Grupp muutub alles siis tõeliseks meeskonnaks, kui konfliktid on ületatud ning liikmete vahel on maksimaalne usaldus ja koostöö. Kuid see ei kaota nende ajust seda suurepärast võimet ootamatult reageerida. Järelikult on meeskonnaliikmete vaba tahe suunatud hoopis väliskeskkonda, võistlemiseks teiste meeskondadega ja tiimijuht ei peaks püüdmagi seda võimet piirata. Vastasel korral pöördub see tema enda vastu. Nagu kirjeldab eksperimentaalpsühholoogia grand old man Kurt Lewin gruppide arengufaase – koostöö faasis on grupi tootlikkus ja liikmete rahulolu väga kõrge aga juhitavus madal.

Lubagem siis uuel aastal endale rohkem vaba tahte avaldusi, et korda saata tõeliselt uusi tegusid!

Märksõnad:

Lisa kommentaar

Igapäevajõulud

Autor: Ülo Vihma 30.12.2011

Jõulud on läbi ja jõulukingid kingitud. Miks nii massiliselt kingitakse ja miks üldse midagi kingitakse, sellel teemal arutles 23.12. Eesti Päevalehes Toomas Paul. Ta toob ühe põhjusena välja, et vastastikused suhted kujutavad endast inimloomuse osa. Kinkimise ja vastukinkimise instink, millega on seotud võlatunne ja sellest lahtisaamine, võib olla tekkinud seoses kokkukuuluvuse säilitamise vajadusega. Arheoloogid ja kultuurantropoloogid ( Leakey, Ridley, Tiger ja Fox jt.) väidavad, et meie esivanemad õppisid jagama toitu ja oskusi võlgnevuste võrgustiku kaudu, mis on inimlik kohastumismehhanism. See teeb võimalikuks tööjaotuse, kaupade ja teenuste vahetuse ja vastastikuse sõltuvuse loomise, mis liidab indiviidid tõhusalt tegutsevateks gruppideks.

Tõhusalt tegutsev grupp on ka meeskond. Seega saame samamoodi kirjeldada meeskonda, asendades ainult kaupade ja teenuste vahetamise informatsiooni ja tegude vahetusega. Meeskonnas tehakse (kingitakse) vastastikku kasulikke tegusid ehk aidatakse ja toetatakse üksteist rohkem kui mõnes suvalises grupis. Psühholoogilised katsed näitavad, et mida suuremat pingutust või olulist loobumist kinkimine eeldab, seda suurem on kingisaaja tänutunne ja seda tihedamini on need inimesed omavahel seotud.

Ühte jõuludega seotud katset vastastikkusest kirjeldab Robert Cialdini oma raamatus „Mõjustamise psühholoogia“ (e.k. 2005). Professor saatis hulgale täiesti võõrastele inimestele jõulukaardid ja sai (ootuspäraselt) vastu hulga vastutervitusi, ilma et need inimesed oleksid isegi huvi tundnud, kes neile tundmatu kaardi saatja on. Cialdini kirjeldab vastastikkust kui üht võimsamat mõjustamise vahendit. Sotsioloogid Alvin Gouldner jt. kinnitavad, et see reegel kehtib kõigis inimühiskondades.

Organisatsioonikäitumises on veel üks asi, mida vastastikkuse printsiibi puhul eraldi välja tuua, nimelt tunnustamine. Selle vähesuse üle kurdab enamik Eesti inimesi, ka need, kes meie koolitustel osalevad. Olen mõelnud, miks seda ei tehta, kui kõik sellest puudust tunnevad? Kuhu on meie inimestel vastastikkuse instinkt kadunud? Samas enamik juhte, kellelt alluvad eriti tunnustust ootavad, teavad, et inimesed vajavad tunnustamist. Kas nad siis teavad, aga ei tee? Kas miski hoiab neid tagasi? Pakun välja mitu võimalikku seletust.

Meil on levinud ütlus – kiida lolli ja loll teeb. Sellest lähtuvalt ei kiida ausameelne juht neid alluvaid, keda ta lolliks ei pea. Ei kiida ka see, kes soovib, et alluv oleks ise „tark“ - algatusvõimeline ja iseseisev ja oskaks ise oma tegevust hinnata. Samas ei võta alluv sellest uskumusest lähtuvalt kiitust ka vastu, sest peab seda enda hanekstõmbamiseks ehk lollitamiseks, tööle peibutamiseks.

Võimalik on ka mõtteline paradoks, et paljud juhid ei tunnusta just sellepärast, et peavad seda tulevikku suunatud tegevuseks, inimeste motiveerimiseks. Kuna tulevik on tundmatu ja tulemust veel ei ole, ei ole ka inimest millegi eest kiita.

Märksõnad:

Lisa kommentaar

Näe ja ole nähtav

Autor: Arno Baltin 19.12.2011

See liiklusohutusest pärit hüüdlause sobib hästi igasugusele suhtlemisalasele õpetusele. Ehkki ahtalt sõnatatud, on selle mõte siiski avar, hõlmates ka “kuula ja ole kuuldav”, tunne ja ole tuntud”.
Niisugune lipukiri kujundab ka vastavad õpiülesanded – kuidas kuulata, vaadelda, mõista ja teisalt kuidas olla arusaadav ja mõjus väljendudes.

Liitu uudiskirja listiga