Meeskonnakoolitus - Meeskonnakoolitus

Juhtimisteraapia võimalikkusest Eestis.

Written by Ülo Vihma Monday, 20 February 2012 15:52

Kuku raadio valib oma kuulajatele tutvustamiseks nädala raamatu, millest siis nädala jooksul pikemalt räägitakse. Selle nädala raamatuks valisid saate tegijad Anna Rowley „Juhtimisteraapia“. Miks, seda põhjendasid nad raamatu tagakaane teksti põhjal: kõik juhid on mõnikord tundnud, et nad ei saa juhina hakkama ja töötavad n.ö. tühikäigul. Põhjus on psüühikas, kuid selles vallas abi küsida on aeganõudev, kulukas ja esialgu ka harjumatu. See on minu jaoks habemega lugu. 90-ndatel aastatel jõudsid vabasse Eestisse psühhoteraapiameetodid ja väljaõpe. Enesearengu gruppides, millega terapeudi õpingutes osalejad töötasid, võis juhte ühe käe sõrmedel üles lugeda. Praktiseerima hakates töötasid terapeudid või nõustajad eelkõige „tavainimestega“, haruharva tulid abi paluma juhid. Ja kui nad ka tulid, siis eraisikuna. Mõnes mõttes on see ka arusaadav, sest valdavas osas vajati abi lähisuhetega hakkama saamiseks või ärevusega toimetulekuks. Kuid isegi siis, kui teraapiat õppinud inimesed hakkasid üha rohkem töötama organisatsioonidega ja juhtimiskoolitajatena, tuli sõna (psüho)teraapia hoida kindlalt hammaste taga. Põhjus oli lihtne – inimeste teadvuses seostus see sõna (vaimu)haigusega. „Ma ei ole ju haige, seega ei vaja ma ka terapeudi abi“, oli tüüpiline mõte. See oli nüüd ja on ka täna nii. Kuid midagi eestlaste mõtlemises ja eelkõige hoiakutes on siiski muutunud. Vaimselt täiesti terved inimesed tunnistavad endale, et teatud probleemide lahendamisel jäävad nad hätta ja on täiesti loomulik küsida kelleltki abi. Ega see pole eesti keelde tõlgitud juhtimisraamatuteski mingi uus mõte, ikka ja jälle kordavad maailmas tuntud tippjuhid mõtet – ma ei tea ega oska kõike; meie firma kõige kallim vara on inimesed, tuleb nendelt nõu küsida; ma ei palka tarku inimesi selleks, et neile öelda, mida nad tegema peavad jne.

Kust siis jookseb see abi küsimise õhkõrn piir, millest üleastumine on juhtidele raske. Minu meelest on olulisi segajaid mitu, millest kõige esmane on usaldamatus – ma ei usalda tunnistada kellelegi enda nõrkust ja rääkida oma hingeelust. Sellele liitub teisene usaldamatus organisatsiooni tasandil – ma ei usalda võhivõõrale inimesele avaldada firma saladusi, avada selle sisemist hingeelu. Kui see esmane barjäär õnnestub ületada, siis võivad hea tulemuse saavutamist segada näiteks isiklik sobivus juhi ja konsultandi vahel, isikliku arendustöö avalikkus või teiste juhtide kaasatus, kogu protsessi planeerimise oskus jne. Alles oli Äripäevas kriitiliselt juttu sellest, kuidas Mare Pork nõustas kõrgemaid riigiametnikke, kes on oma ametis tippjuhid. Kriitika teravik oli küll suunatud selle eest tasumise ebakorrektsusele, kuid maksmisega vusserdamise süvapõhjusena näen ma Eestis levinud mõtteparadigmat ehk üldist mentaliteeti, et tippametnikud peavad olema igas mõttes kompetentsed, et mitte öelda perfektsed ega peaks üldse vajama kõrvalist abi paremate juhtimisotsuste tegemiseks.

Sellelt taustalt lähtudes on Kuku raadio nädala raamatu valik aja märk. Sealsed toimetajad on ilmselt ka kuulnud 2011.a. eesti juhtide uuringust, vaatavad avatud pilgul ringi ja kuulavad, mida inimesed või juhid ise eravestlustes räägivad. Samuti sellest, et Eestis on levimas coaching kui üks juhtimisteraapia vorme. Laiem taust on muidugi maailmamajanduse üldine segane seis, mis iseenesest teeb juhtimise veelgi keerukamaks, otsustamise raskemaks ja riskantsemaks. Tippjuhid on oma otsuste tegemisel väga üksi – nad tunnetavad oma otsuste suurt mõju väga paljude inimeste eludele. See pole kerge koorem kanda.

Meie blogis leiduvaid leiduvaid materjale võib soovi korral vabalt kasutada. Palume ainult viidata sellele blogile ja võimalusel avaldada blogi link.

Mina - inimene?

Written by Ülo Vihma Wednesday, 15 February 2012 14:00

Osalesime oma mentortiimiga Pärnu Konverentside korraldatud koolitustreffil (http://www.konverentsid.ee/index.php?id=11707&conf=88&page=materials). See andis võimaluse kuulata ka seda, millest teised tuntud koolitajad ja konsultandid rääkisid. Mulle jäi paljude teemade hulgast kõlama üks, mis kordus erinevates töötubades. Kuulajaid julgustati olema „mina ise“, rohkem teadvustama ja usaldama oma tundeid. Hakkasin mõtlema, miks on see täna Eestis nii oluline teema (peale tuntud tõsiasja, et eestlased oma tundeid eriti välja ei näita) ja kuidas on see seotud organisatsioonikäitumisega. Jagan oma mõtteid teiega.

Ühes töötoas paluti osalejatel omavahel rääkida, kui palju on nad saanud olla tööl „mina ise“? Enamik tõdes, et vähe. Küsisin siis oma naabritelt, kas see on seotud organisatsiooni suurusega ja nad vastasid, et on küll. Suuremas ei saa peaaegu üldse ja väiksemas saab rohkem. Suuremas pole see otstarbekas – tegemist on bürokraatliku masinavärgiga, kus iga inimene täidab mingit rolli ehk funtsiooni ja see on puhtalt ratsionaalne tegevus. Kellelgi pole ka õieti aega ega tahtmist kolleegide tunnetele tähelepanu pöörata. Töö lõppedes suletakse enda järel uks ja algab „tõeline elu“. Kuigi väiksemas firmas on tunnetel rohkem ruumi, jäävad nad ka seal ikkagi tagaplaanile, muidu hakkavad tööd segama.

Minu meelest on see igati kohane käitumine. Mitte et mul midagi tunnete vastu oleks, neid mul jätkub ja jääb üle ka teiste jaoks. Pigem mõtlen Blake-Moutoni sõnastatud juhtimise baasmaatriksile (vt.nt. http://www.mindtools.com/pages/article/newLDR_73.htm), mis on organisatsioonipõhine mudel. See ütleb, et töö pole mäng ja firma pole klubi, kõik on allutatud eesmärgile. Kui suhted ja tunded valitsevad, jäävad eesmärgid täitmata.

Samas käriseb tänane maailmamajandus ja sellega koos ka senine ettekujutus üldistest majandussuhetest. Kui aastaid tagasi vastati küsimusele, mis on firma eesmärk, ilma kõhkluseta – kasumit teenida, siis nüüd, eriti püsiva kriisi tingimustest, kõlab ühe rohkem - ellu jääda. Ja need, kes on kriisist edukalt väljunud, kinnitavad nagu ühest suust, et see sündis tänu oma töötajatele, inimestele. Oleks huvitav lähemalt uurida, mida need inimesed sellistes firmades tegid ja kui palju oli seal ruumi tunnetele. Võibolla kõlas juhtimistreffil homne juhtimisparadigma - kuidas saavutada eesmärgid mitte vaatamata tunnetele, vaid hoopis tänu neile.

Eest

Written by Arno Baltin Monday, 06 February 2012 17:12

Eestvedamine on meie keelde kinnistunud ühe ingliskeelse juhtimisvaldkonna termini, leadership (to lead – vedama), vastena. Samas on eessõnal “eest” eesti keeles mitmeharulised ja sügavad juured.

Eestvedaja tähendus on väga piltlik. Kui tõesti mingit raskus tuleb ühest paigast teise toimetada, siis on eestvedaja roll hindamatu. Tema saab määrata suuna. Teised, toetajad, taganttõukajad ja -utsitajad on nõu ja jõuga abiks. Aga ilma eestvedajata asi käima ei läheks.

Üks meie rahva koostegemise ammune tava on ühislaulmine. Ühislaulmise juures on regilaulu puhul oluliseks isikuks eestlaulja. Laul võetakse üles. Midagi, mingi võimalus, on maas ja see tuleb üles noppida ja kasutusele võtta. See kujund sobib hästi ettevõtlusse.

Eestlauljal on oma vastutus kanda – sõnu tunda ja viisi pidada. Ent lisaks teab eestlaulja ka selle laulu kohta teiste laulude seas. Ta teab laulu tähendust ajas ja kohas. Ta teeb valiku, paneb ette laulda praegu just seda laulu. Ta otsustab. Eestlaulja järgi seavad oma laulu teised. Tekib ühislaul, mis kannab.

Setomaal oli koguni kaks eraldi isikut laulu eest vedamas - eestütleja (iistütlija) ja killõ. Eestütleja on laulude sõnade seadja, killõ – organiseerib koori kõlama. Žanna Pärtlas kirjutab, et heaks eestlauljaks loetakse ilmselt seda, kes mäletab palju laule, suudab pikki ja ilusaid tekste produtseerida. Ka peavad nad viise tundma. Killõl peab olema hea harmooniatunnetus. Sama laulja võib neid rolle täita erinevates lauludes – olla kord eestütleja ja teine kord killõ. Mikk Sarv teab oma kogemustest rääkida, et küla lauluelu sõltunud üsna palju eestlauljaist. Neid tuli paluda, et nad tuleksid eest laulma.

Eestlauljalt on lihtne teatepulka anda eestkõnelejale. Me oleme harjunud, et teatud jutuajamisteks valitakse eestkõneleja. See on volitatud isik läbirääkimistel, kes teiste arvates on osavam vestlust pidama. Eestkõnelejal on ka vastutus volitajate ees, ent tal on ka positsioon teiste silmis, au.

Õiguse ajaloos on eestkõneleja institutsioon advokaadi institutsiooni eelkäijaks. Näiteks olid kohtus eestkõnelejad, kes olid kohtupoolte abistajad, tundes ja seletades õiguskombeid ja –norme ning kes olid kohtule tõe leidmisel toeks. Eesti alale jõudis selline praktika 13. sajandil. Saksamaal olid sellised eestkõnelejad tuntud juba 8. sajandil (www.advokatuur.ee).

Meie erakondades on eestkõneleja mõistet kasutanud rohelised (EER) esimehe rolli tähenduses. Esimehe asemel on erakonnal kolm eestkõnelejat. Neist üks on “esimene eestkõneleja”.

Eestkõneleja tähenduses on vahel kasutusel ka eestvõitleja.

Eestkostja on keegi, kes kostab (vastab, tegutseb) teise eest. Õiguse kontekstis on eestkostja keegi, kel on õigus ja kohustus esindada lapsi või piiratud teovõimega isikuid. Argikeeles kasutatakse seda sõna eestkõneleja sünonüümina.

Eestseisja ja eestseisus on juhtimises kasutusel juhataja ja juhatuse tähenduses. Argikõnes kasutame “seisab kellegi eest” tähenduses “kaitseb”. Seegi on tugev kujund kui mõelda rahvahulka, kelle ees on eestseisja.

Juhtimise vallas on eest- eessõnal palju väge.

Tags:

Piibeleht ja Vestmann.

Written by Ülo Vihma Tuesday, 31 January 2012 13:01

Selle aasta alguses julgustas riskikapitalist Allan Martinson Äripäevas eesti inimesi oma ettevõtet looma. Talle oponeeris ärinõustaja Hendrik Roosna 11.01 ( Roosna: Ettevõtlus on nagu maratonijooks). Nende mõttevahetust oli huvitav jälgida, seda enam, et mõlemal poolel oli piisavalt argumente ja oskust neid esitada.

Nagu sellistel puhkudel sageli – kuulad ühe mehe juttu ja see tundub õige olevat. Kuulad teise risti vastupidist seisukohta ja ka see tundub õige olevat. Alles siis, kui õnnestub inimeste tausta kohta lisainfot saada, hakkab erinevate seisukohtade „tõesus“ selginema. Kontekst määrab sisu. Martinson on olnud mitme firma edukas ülesehitaja. Täna otsib ta võimalusi investeerida neisse idufirmadesse, mis kasumit kiirelt maksimeeriks. Loomulikult julgustab ta ettevõtlikke inimesi oma energiat ja annet ettevõtlusse panema. Roosmaa kui ärinõustaja teab ettevõtjana kõikvõimalikke riske, mis äriga kaasas käivad, räägib põhjendatult ettevalmistuse ja analüüsi vajalikkusest, pikast plaanist ja riskide maandamisest. Oma praegusest ametist lähtuvalt soovitab ta loomulikult nõustaja või mentori kaasamist.

Nende meeste arvamustes avaldub nii välimine kui sisemine vaatenurk, millest kirjutas oma blogiartiklis Arno Baltin. (Koolitamine seest või väljast. 28.11.2011). Mõlemad on kogenud ettevõtjatena nii tegijad-oskajad kui ka nõuandjad. Antud juhul on nad oma huvidest lähtuvalt nõuandja rollis. Väga huvitav oleks osaleda nende kahe mehe ühiskoolitusel, kus nad räägiksid oma kogemusest ettevõtjana. Usun, et nad räägiksid siis üsna sarnast juttu.

Tags:

Kas eestlased on logistilised kääbikud?

Written by Ülo Vihma Monday, 23 January 2012 18:38

Sõitsin üle pika aja rongiga, sedapuhku Viljandist Tallinnasse. Mõte bussi asemel rongiga sõita tuli kohapeal, kui küsisin infotelefonist mõlemate väljumisaegu – need olid samad. Eelistasin vahelduse mõttes rongi.

Tags:

Liitu uudiskirja listiga