http://www.meeskonnakoolitus.ee/ Sat, 19 May 2012 17:55:14 GMT FeedCreator 1.8.0-dev (info@mypapit.net) http://www.meeskonnakoolitus.ee/blogi/blog/immateriaalne-tootmine Karl Marx lõi ühiskonnakäsitluse, tuginedes eelnevate sajandite kogemusele. Seda kinnitasid ka tema eluajal ja veidi hiljem 19. ja 20. sajandil toimunud rahutused, revolutsioonid ja sõjad. Tänapäeval toimub sama arengumaades, kuid Londoni rahutused või Occupy Wall Street liikumine näitab, et arenenud tsivilisatsioonis on hakanud toimima mingid muud seadused kui tööstuslikul ajajärgul. Tänases ebakindlas inimmaailmas küsivad paljud mõtlejad, mis see midagi muud on. Üks võimalus vastuse leidmiseks on analüüsida, kas tänapäevane tootmine ja seega toomissuhted erinevad põhimõtteliselt eelmiste sajandite omast.

Leidsin selle kohta huvitava käsitluse, lugedes Vikerkaarest 3/2012 Slavoj Žižeki esseed „The Revolt of the Salaried Bourgeois. The New Proletariat.“ (London Review of Books, 26.01.2012, kd 34, nr.2). Autor analüüsib seal ühe suurenevat immateriaalset tootmist, mis ei domineeri mitte arvudes, vaid mängib struktuurset võtmerolli (nagu Marxi käsitluses suurtööstus). Immateriaalse tootmise saadused ei ole esemed, vaid uued ühiskondlikud ja umbisikulised suhted, immateriaalne tootmine on biopoliitiline, sotsiaalse elu tootmine. See paikneb kahe pooluse vahel, ulatudes intellektuaalsest tööst (ideed, tekstid, arvutiprogrammid) afektiivse tööni, mida teevad arstid, lapsehoidjad, stjuurdessid jne. Siia ritta lähevad ka õpetajad ja täiendkoolitajad.

Žižeki selline käsitlus paneb mind koolitajana enda jaoks uuesti mõtestama, mis on afekt, afektiivne töö ja afektiivne õppimine. Viimast on Eestimaal enamasti seostatud emotsionaalsusega, emotsionaalse läbielamisega, emotsionaalse mälu aktiveerimisega õppimise käigus. Kuid ma leidsin uue vaatenurga. M.P. González, E. Barrull, C. Pons ja P. Marteles defineerivad oma 1998.a.a artiklis afekti hoopis läbi tasustamata töö. (http://www.biopsychology.org/biopsychology/papers/what_is_affection.html) Nende arusaama järgi on afekt midagi, mida antakse edasi (erinevalt emotsioonist), see on tasustamata töö, mida tehakse teiste inimeste või elusolendite säilimise, ellujäämise heaks. Üldistavalt on see siis teistele mingite ressursside (toit, territoorium, turvalisus, teadmised) andmine või nende saamisel abistamine. Selles andmise protsessis varustatakse saaja energiaga, mis võimaldab soovitud ressurssi omandada.

Kõik see kõlab vägagi sarnaselt sellele, kuidas kirjeldatakse head meeskonnatööd - koostöös avaldub inimeste altruistlik käitumine. Meeskonnakoolitaja peaks siis suutma sellist käitumist esile kutsuda, gruppi sellise käitumise poole suunama või selle saavutamiseks (vaimse) energiaga varustama. Selline afektikäsitlus on ka heaks tähiseks kõigile neile, kes soovivad koostööd arendada.

Meie blogis leiduvaid leiduvaid materjale võib soovi korral vabalt kasutada. Palume ainult viidata sellele blogile ja võimalusel avaldada blogi link.]]> Tue, 08 May 2012 12:48:53 GMT http://www.meeskonnakoolitus.ee/blogi/blog/immateriaalne-tootmine http://www.meeskonnakoolitus.ee/blogi/blog/immateriaalne-tootmine Karl Marx lõi ühiskonnakäsitluse, tuginedes eelnevate sajandite kogemusele. Seda kinnitasid ka tema eluajal ja veidi hiljem 19. ja 20. sajandil toimunud rahutused, revolutsioonid ja sõjad. Tänapäeval toimub sama arengumaades, kuid Londoni rahutused või Occupy Wall Street liikumine näitab, et arenenud tsivilisatsioonis on hakanud toimima mingid muud seadused kui tööstuslikul ajajärgul. Tänases ebakindlas inimmaailmas küsivad paljud mõtlejad, mis see midagi muud on. Üks võimalus vastuse leidmiseks on analüüsida, kas tänapäevane tootmine ja seega toomissuhted erinevad põhimõtteliselt eelmiste sajandite omast.

Leidsin selle kohta huvitava käsitluse, lugedes Vikerkaarest 3/2012 Slavoj Žižeki esseed „The Revolt of the Salaried Bourgeois. The New Proletariat.“ (London Review of Books, 26.01.2012, kd 34, nr.2). Autor analüüsib seal ühe suurenevat immateriaalset tootmist, mis ei domineeri mitte arvudes, vaid mängib struktuurset võtmerolli (nagu Marxi käsitluses suurtööstus). Immateriaalse tootmise saadused ei ole esemed, vaid uued ühiskondlikud ja umbisikulised suhted, immateriaalne tootmine on biopoliitiline, sotsiaalse elu tootmine. See paikneb kahe pooluse vahel, ulatudes intellektuaalsest tööst (ideed, tekstid, arvutiprogrammid) afektiivse tööni, mida teevad arstid, lapsehoidjad, stjuurdessid jne. Siia ritta lähevad ka õpetajad ja täiendkoolitajad.

Žižeki selline käsitlus paneb mind koolitajana enda jaoks uuesti mõtestama, mis on afekt, afektiivne töö ja afektiivne õppimine. Viimast on Eestimaal enamasti seostatud emotsionaalsusega, emotsionaalse läbielamisega, emotsionaalse mälu aktiveerimisega õppimise käigus. Kuid ma leidsin uue vaatenurga. M.P. González, E. Barrull, C. Pons ja P. Marteles defineerivad oma 1998.a.a artiklis afekti hoopis läbi tasustamata töö. (http://www.biopsychology.org/biopsychology/papers/what_is_affection.html) Nende arusaama järgi on afekt midagi, mida antakse edasi (erinevalt emotsioonist), see on tasustamata töö, mida tehakse teiste inimeste või elusolendite säilimise, ellujäämise heaks. Üldistavalt on see siis teistele mingite ressursside (toit, territoorium, turvalisus, teadmised) andmine või nende saamisel abistamine. Selles andmise protsessis varustatakse saaja energiaga, mis võimaldab soovitud ressurssi omandada.

Kõik see kõlab vägagi sarnaselt sellele, kuidas kirjeldatakse head meeskonnatööd - koostöös avaldub inimeste altruistlik käitumine. Meeskonnakoolitaja peaks siis suutma sellist käitumist esile kutsuda, gruppi sellise käitumise poole suunama või selle saavutamiseks (vaimse) energiaga varustama. Selline afektikäsitlus on ka heaks tähiseks kõigile neile, kes soovivad koostööd arendada.

Meie blogis leiduvaid leiduvaid materjale võib soovi korral vabalt kasutada. Palume ainult viidata sellele blogile ja võimalusel avaldada blogi link.]]> Tue, 08 May 2012 12:48:53 GMT http://www.meeskonnakoolitus.ee/blogi/blog/immateriaalne-tootmine http://www.meeskonnakoolitus.ee/blogi/blog/immateriaalne-tootmine Karl Marx lõi ühiskonnakäsitluse, tuginedes eelnevate sajandite kogemusele. Seda kinnitasid ka tema eluajal ja veidi hiljem 19. ja 20. sajandil toimunud rahutused, revolutsioonid ja sõjad. Tänapäeval toimub sama arengumaades, kuid Londoni rahutused või Occupy Wall Street liikumine näitab, et arenenud tsivilisatsioonis on hakanud toimima mingid muud seadused kui tööstuslikul ajajärgul. Tänases ebakindlas inimmaailmas küsivad paljud mõtlejad, mis see midagi muud on. Üks võimalus vastuse leidmiseks on analüüsida, kas tänapäevane tootmine ja seega toomissuhted erinevad põhimõtteliselt eelmiste sajandite omast.

Leidsin selle kohta huvitava käsitluse, lugedes Vikerkaarest 3/2012 Slavoj Žižeki esseed „The Revolt of the Salaried Bourgeois. The New Proletariat.“ (London Review of Books, 26.01.2012, kd 34, nr.2). Autor analüüsib seal ühe suurenevat immateriaalset tootmist, mis ei domineeri mitte arvudes, vaid mängib struktuurset võtmerolli (nagu Marxi käsitluses suurtööstus). Immateriaalse tootmise saadused ei ole esemed, vaid uued ühiskondlikud ja umbisikulised suhted, immateriaalne tootmine on biopoliitiline, sotsiaalse elu tootmine. See paikneb kahe pooluse vahel, ulatudes intellektuaalsest tööst (ideed, tekstid, arvutiprogrammid) afektiivse tööni, mida teevad arstid, lapsehoidjad, stjuurdessid jne. Siia ritta lähevad ka õpetajad ja täiendkoolitajad.

Žižeki selline käsitlus paneb mind koolitajana enda jaoks uuesti mõtestama, mis on afekt, afektiivne töö ja afektiivne õppimine. Viimast on Eestimaal enamasti seostatud emotsionaalsusega, emotsionaalse läbielamisega, emotsionaalse mälu aktiveerimisega õppimise käigus. Kuid ma leidsin uue vaatenurga. M.P. González, E. Barrull, C. Pons ja P. Marteles defineerivad oma 1998.a.a artiklis afekti hoopis läbi tasustamata töö. (http://www.biopsychology.org/biopsychology/papers/what_is_affection.html) Nende arusaama järgi on afekt midagi, mida antakse edasi (erinevalt emotsioonist), see on tasustamata töö, mida tehakse teiste inimeste või elusolendite säilimise, ellujäämise heaks. Üldistavalt on see siis teistele mingite ressursside (toit, territoorium, turvalisus, teadmised) andmine või nende saamisel abistamine. Selles andmise protsessis varustatakse saaja energiaga, mis võimaldab soovitud ressurssi omandada.

Kõik see kõlab vägagi sarnaselt sellele, kuidas kirjeldatakse head meeskonnatööd - koostöös avaldub inimeste altruistlik käitumine. Meeskonnakoolitaja peaks siis suutma sellist käitumist esile kutsuda, gruppi sellise käitumise poole suunama või selle saavutamiseks (vaimse) energiaga varustama. Selline afektikäsitlus on ka heaks tähiseks kõigile neile, kes soovivad koostööd arendada.

Meie blogis leiduvaid leiduvaid materjale võib soovi korral vabalt kasutada. Palume ainult viidata sellele blogile ja võimalusel avaldada blogi link.]]> Tue, 08 May 2012 12:48:53 GMT http://www.meeskonnakoolitus.ee/blogi/blog/immateriaalne-tootmine http://www.meeskonnakoolitus.ee/blogi/blog/immateriaalne-tootmine Karl Marx lõi ühiskonnakäsitluse, tuginedes eelnevate sajandite kogemusele. Seda kinnitasid ka tema eluajal ja veidi hiljem 19. ja 20. sajandil toimunud rahutused, revolutsioonid ja sõjad. Tänapäeval toimub sama arengumaades, kuid Londoni rahutused või Occupy Wall Street liikumine näitab, et arenenud tsivilisatsioonis on hakanud toimima mingid muud seadused kui tööstuslikul ajajärgul. Tänases ebakindlas inimmaailmas küsivad paljud mõtlejad, mis see midagi muud on. Üks võimalus vastuse leidmiseks on analüüsida, kas tänapäevane tootmine ja seega toomissuhted erinevad põhimõtteliselt eelmiste sajandite omast.

Leidsin selle kohta huvitava käsitluse, lugedes Vikerkaarest 3/2012 Slavoj Žižeki esseed „The Revolt of the Salaried Bourgeois. The New Proletariat.“ (London Review of Books, 26.01.2012, kd 34, nr.2). Autor analüüsib seal ühe suurenevat immateriaalset tootmist, mis ei domineeri mitte arvudes, vaid mängib struktuurset võtmerolli (nagu Marxi käsitluses suurtööstus). Immateriaalse tootmise saadused ei ole esemed, vaid uued ühiskondlikud ja umbisikulised suhted, immateriaalne tootmine on biopoliitiline, sotsiaalse elu tootmine. See paikneb kahe pooluse vahel, ulatudes intellektuaalsest tööst (ideed, tekstid, arvutiprogrammid) afektiivse tööni, mida teevad arstid, lapsehoidjad, stjuurdessid jne. Siia ritta lähevad ka õpetajad ja täiendkoolitajad.

Žižeki selline käsitlus paneb mind koolitajana enda jaoks uuesti mõtestama, mis on afekt, afektiivne töö ja afektiivne õppimine. Viimast on Eestimaal enamasti seostatud emotsionaalsusega, emotsionaalse läbielamisega, emotsionaalse mälu aktiveerimisega õppimise käigus. Kuid ma leidsin uue vaatenurga. M.P. González, E. Barrull, C. Pons ja P. Marteles defineerivad oma 1998.a.a artiklis afekti hoopis läbi tasustamata töö. (http://www.biopsychology.org/biopsychology/papers/what_is_affection.html) Nende arusaama järgi on afekt midagi, mida antakse edasi (erinevalt emotsioonist), see on tasustamata töö, mida tehakse teiste inimeste või elusolendite säilimise, ellujäämise heaks. Üldistavalt on see siis teistele mingite ressursside (toit, territoorium, turvalisus, teadmised) andmine või nende saamisel abistamine. Selles andmise protsessis varustatakse saaja energiaga, mis võimaldab soovitud ressurssi omandada.

Kõik see kõlab vägagi sarnaselt sellele, kuidas kirjeldatakse head meeskonnatööd - koostöös avaldub inimeste altruistlik käitumine. Meeskonnakoolitaja peaks siis suutma sellist käitumist esile kutsuda, gruppi sellise käitumise poole suunama või selle saavutamiseks (vaimse) energiaga varustama. Selline afektikäsitlus on ka heaks tähiseks kõigile neile, kes soovivad koostööd arendada.

Meie blogis leiduvaid leiduvaid materjale võib soovi korral vabalt kasutada. Palume ainult viidata sellele blogile ja võimalusel avaldada blogi link.]]> Tue, 08 May 2012 12:48:53 GMT http://www.meeskonnakoolitus.ee/blogi/blog/immateriaalne-tootmine http://www.meeskonnakoolitus.ee/blogi/blog/murede-moistja-tolk-arsti-ja-patsiendi-vahel Lugesin hiljuti suurepärast lühijuttude kogumikku „Murede mõistja“ (Kirjastus Pegasus, 2009), mille autoriks on Bengali päritolu, Inglismaal sündinud Ameerika kirjanik Jhumpa Lahiri. Kogumiku nimilugu räägib sellest, kuidas Indias töötavad tõlgid arsti ja patsiendi vahel. Tõlgi töö vajalikkus ei tulene ainult sellest, et Indias räägitakse paljusid keeli. Põhiline vajaduse tõlgi järele tuleneb hoopis sellest, et patsient ei saa arsti erialakeelest aru. Arstile omakorda on vaja talle arusaadavalt kirjeldada, mis patsienti vaevab, mille üle ta muretseb. Sellest ka nimiloo ja raamatu pealkiri – tõlk on patsiendi murede mõistja ja nendest arstile arusaadavas keeles rääkija.

Aastate eest kuulsin oma kirurgist klassivennalt väidet, et rahvusvahelistel konverentsidel kinnitavad arstid kui ühest suust, et viletsa ravi põhjused ei tulene tavaliselt mitte patsiendi valest kohtlemisest (ingl.k. malpractice või maltreatment), vaid temaga valest suhtlemisest (ingl.k. malcommunication). Siit järeldus, et arsti-patsiendi tõlki oleks ka läänemaailmas vaja.

Suhtlemise puudulikkus viletsa ravi põhjusena on ajakirjanduses Eesti meditsiini kajastavates artiklites korduv teema. Näiteks kinnitab seda värskelt 18.04. EPL-is TÜ kliinikumi juhatuse liige Mart Einasto: „Patsiendi rahulolu võtmeküsimus on arstide suhtumine. Ehk siis – räägi inimesega! Paljud asjad on kinni just suhtumises, omavahelises kommunikatsioonis.“. Eesti arstiteadusüliõpilaste seltsi president Helen Lampu lisab, et on väga oluline, mida patsient arstist arvab. Ja lisab, et „Ülikoolis ei õpetata suhtlemist.“

Võiks arvata, et see on vaid lukus suudega eestlaste probleem, aga ei. Põgus otsing internetis andis huvitavaid tulemusi. Nt. USA-s kohustatakse seadusega meditsiiniasutustel kuulmispuudega inimestele abi osutada, aga...paljudel tuleb see kehvasti välja ja paljud keelduvad viipekeelega tõlke palkamast. Leidsin ka näite, kuidas üks inimene oleks vale kommunikatsiooni tõttu oma terve hamba kaotanud, sest tema hambaarst oli hamba väljatõmbajale andnud puudulikku informatsiooni. Kui arst ei suuuda ega oska patsiendiga suhelda, võib see viia drastiliste meditsiiniliste komplikatsioonideni. Sellepärast kasutatakse ka Ameerika meditsiinipraktikas sõnu ja ameteid nagu tõlk, vahendaja, suhtlemise soodustaja üsna palju. Seda kõike väära ravi riski maandamiseks.

Sama EPL ( 18.04.12) artikli kokkuvõte kõlab, et meie meditsiini kitsaskohad täna on järelravi vähesus ja hoolimatu suhtumine. Minu üle 15 aastase koolitajapraktika jooksul pole mitte ükski meditsiiniasutus minu poole pöördunud suhtluskoolituse sooviga. Vale ravi riski aitaks suhtluskoolitus vähendada küll, aga kuidas muuta suhtumist suhtlemise õppimise vajalikkuse, on hoopis tõsisem küsimus. Hea tahtmise korral saab koolituste, nõustamiste või coachinguga suhtumist tasapisi muuta küll, aga kust võtta head tahtmist pealehakkamiseks?


]]> Wed, 25 Apr 2012 09:16:32 GMT http://www.meeskonnakoolitus.ee/blogi/blog/murede-moistja-tolk-arsti-ja-patsiendi-vahel http://www.meeskonnakoolitus.ee/blogi/blog/murede-moistja-tolk-arsti-ja-patsiendi-vahel Lugesin hiljuti suurepärast lühijuttude kogumikku „Murede mõistja“ (Kirjastus Pegasus, 2009), mille autoriks on Bengali päritolu, Inglismaal sündinud Ameerika kirjanik Jhumpa Lahiri. Kogumiku nimilugu räägib sellest, kuidas Indias töötavad tõlgid arsti ja patsiendi vahel. Tõlgi töö vajalikkus ei tulene ainult sellest, et Indias räägitakse paljusid keeli. Põhiline vajaduse tõlgi järele tuleneb hoopis sellest, et patsient ei saa arsti erialakeelest aru. Arstile omakorda on vaja talle arusaadavalt kirjeldada, mis patsienti vaevab, mille üle ta muretseb. Sellest ka nimiloo ja raamatu pealkiri – tõlk on patsiendi murede mõistja ja nendest arstile arusaadavas keeles rääkija.

Aastate eest kuulsin oma kirurgist klassivennalt väidet, et rahvusvahelistel konverentsidel kinnitavad arstid kui ühest suust, et viletsa ravi põhjused ei tulene tavaliselt mitte patsiendi valest kohtlemisest (ingl.k. malpractice või maltreatment), vaid temaga valest suhtlemisest (ingl.k. malcommunication). Siit järeldus, et arsti-patsiendi tõlki oleks ka läänemaailmas vaja.

Suhtlemise puudulikkus viletsa ravi põhjusena on ajakirjanduses Eesti meditsiini kajastavates artiklites korduv teema. Näiteks kinnitab seda värskelt 18.04. EPL-is TÜ kliinikumi juhatuse liige Mart Einasto: „Patsiendi rahulolu võtmeküsimus on arstide suhtumine. Ehk siis – räägi inimesega! Paljud asjad on kinni just suhtumises, omavahelises kommunikatsioonis.“. Eesti arstiteadusüliõpilaste seltsi president Helen Lampu lisab, et on väga oluline, mida patsient arstist arvab. Ja lisab, et „Ülikoolis ei õpetata suhtlemist.“

Võiks arvata, et see on vaid lukus suudega eestlaste probleem, aga ei. Põgus otsing internetis andis huvitavaid tulemusi. Nt. USA-s kohustatakse seadusega meditsiiniasutustel kuulmispuudega inimestele abi osutada, aga...paljudel tuleb see kehvasti välja ja paljud keelduvad viipekeelega tõlke palkamast. Leidsin ka näite, kuidas üks inimene oleks vale kommunikatsiooni tõttu oma terve hamba kaotanud, sest tema hambaarst oli hamba väljatõmbajale andnud puudulikku informatsiooni. Kui arst ei suuuda ega oska patsiendiga suhelda, võib see viia drastiliste meditsiiniliste komplikatsioonideni. Sellepärast kasutatakse ka Ameerika meditsiinipraktikas sõnu ja ameteid nagu tõlk, vahendaja, suhtlemise soodustaja üsna palju. Seda kõike väära ravi riski maandamiseks.

Sama EPL ( 18.04.12) artikli kokkuvõte kõlab, et meie meditsiini kitsaskohad täna on järelravi vähesus ja hoolimatu suhtumine. Minu üle 15 aastase koolitajapraktika jooksul pole mitte ükski meditsiiniasutus minu poole pöördunud suhtluskoolituse sooviga. Vale ravi riski aitaks suhtluskoolitus vähendada küll, aga kuidas muuta suhtumist suhtlemise õppimise vajalikkuse, on hoopis tõsisem küsimus. Hea tahtmise korral saab koolituste, nõustamiste või coachinguga suhtumist tasapisi muuta küll, aga kust võtta head tahtmist pealehakkamiseks?


]]> Wed, 25 Apr 2012 09:16:32 GMT http://www.meeskonnakoolitus.ee/blogi/blog/murede-moistja-tolk-arsti-ja-patsiendi-vahel http://www.meeskonnakoolitus.ee/blogi/blog/murede-moistja-tolk-arsti-ja-patsiendi-vahel Lugesin hiljuti suurepärast lühijuttude kogumikku „Murede mõistja“ (Kirjastus Pegasus, 2009), mille autoriks on Bengali päritolu, Inglismaal sündinud Ameerika kirjanik Jhumpa Lahiri. Kogumiku nimilugu räägib sellest, kuidas Indias töötavad tõlgid arsti ja patsiendi vahel. Tõlgi töö vajalikkus ei tulene ainult sellest, et Indias räägitakse paljusid keeli. Põhiline vajaduse tõlgi järele tuleneb hoopis sellest, et patsient ei saa arsti erialakeelest aru. Arstile omakorda on vaja talle arusaadavalt kirjeldada, mis patsienti vaevab, mille üle ta muretseb. Sellest ka nimiloo ja raamatu pealkiri – tõlk on patsiendi murede mõistja ja nendest arstile arusaadavas keeles rääkija.

Aastate eest kuulsin oma kirurgist klassivennalt väidet, et rahvusvahelistel konverentsidel kinnitavad arstid kui ühest suust, et viletsa ravi põhjused ei tulene tavaliselt mitte patsiendi valest kohtlemisest (ingl.k. malpractice või maltreatment), vaid temaga valest suhtlemisest (ingl.k. malcommunication). Siit järeldus, et arsti-patsiendi tõlki oleks ka läänemaailmas vaja.

Suhtlemise puudulikkus viletsa ravi põhjusena on ajakirjanduses Eesti meditsiini kajastavates artiklites korduv teema. Näiteks kinnitab seda värskelt 18.04. EPL-is TÜ kliinikumi juhatuse liige Mart Einasto: „Patsiendi rahulolu võtmeküsimus on arstide suhtumine. Ehk siis – räägi inimesega! Paljud asjad on kinni just suhtumises, omavahelises kommunikatsioonis.“. Eesti arstiteadusüliõpilaste seltsi president Helen Lampu lisab, et on väga oluline, mida patsient arstist arvab. Ja lisab, et „Ülikoolis ei õpetata suhtlemist.“

Võiks arvata, et see on vaid lukus suudega eestlaste probleem, aga ei. Põgus otsing internetis andis huvitavaid tulemusi. Nt. USA-s kohustatakse seadusega meditsiiniasutustel kuulmispuudega inimestele abi osutada, aga...paljudel tuleb see kehvasti välja ja paljud keelduvad viipekeelega tõlke palkamast. Leidsin ka näite, kuidas üks inimene oleks vale kommunikatsiooni tõttu oma terve hamba kaotanud, sest tema hambaarst oli hamba väljatõmbajale andnud puudulikku informatsiooni. Kui arst ei suuuda ega oska patsiendiga suhelda, võib see viia drastiliste meditsiiniliste komplikatsioonideni. Sellepärast kasutatakse ka Ameerika meditsiinipraktikas sõnu ja ameteid nagu tõlk, vahendaja, suhtlemise soodustaja üsna palju. Seda kõike väära ravi riski maandamiseks.

Sama EPL ( 18.04.12) artikli kokkuvõte kõlab, et meie meditsiini kitsaskohad täna on järelravi vähesus ja hoolimatu suhtumine. Minu üle 15 aastase koolitajapraktika jooksul pole mitte ükski meditsiiniasutus minu poole pöördunud suhtluskoolituse sooviga. Vale ravi riski aitaks suhtluskoolitus vähendada küll, aga kuidas muuta suhtumist suhtlemise õppimise vajalikkuse, on hoopis tõsisem küsimus. Hea tahtmise korral saab koolituste, nõustamiste või coachinguga suhtumist tasapisi muuta küll, aga kust võtta head tahtmist pealehakkamiseks?


]]> Wed, 25 Apr 2012 09:16:32 GMT http://www.meeskonnakoolitus.ee/blogi/blog/murede-moistja-tolk-arsti-ja-patsiendi-vahel http://www.meeskonnakoolitus.ee/blogi/blog/murede-moistja-tolk-arsti-ja-patsiendi-vahel Lugesin hiljuti suurepärast lühijuttude kogumikku „Murede mõistja“ (Kirjastus Pegasus, 2009), mille autoriks on Bengali päritolu, Inglismaal sündinud Ameerika kirjanik Jhumpa Lahiri. Kogumiku nimilugu räägib sellest, kuidas Indias töötavad tõlgid arsti ja patsiendi vahel. Tõlgi töö vajalikkus ei tulene ainult sellest, et Indias räägitakse paljusid keeli. Põhiline vajaduse tõlgi järele tuleneb hoopis sellest, et patsient ei saa arsti erialakeelest aru. Arstile omakorda on vaja talle arusaadavalt kirjeldada, mis patsienti vaevab, mille üle ta muretseb. Sellest ka nimiloo ja raamatu pealkiri – tõlk on patsiendi murede mõistja ja nendest arstile arusaadavas keeles rääkija.

Aastate eest kuulsin oma kirurgist klassivennalt väidet, et rahvusvahelistel konverentsidel kinnitavad arstid kui ühest suust, et viletsa ravi põhjused ei tulene tavaliselt mitte patsiendi valest kohtlemisest (ingl.k. malpractice või maltreatment), vaid temaga valest suhtlemisest (ingl.k. malcommunication). Siit järeldus, et arsti-patsiendi tõlki oleks ka läänemaailmas vaja.

Suhtlemise puudulikkus viletsa ravi põhjusena on ajakirjanduses Eesti meditsiini kajastavates artiklites korduv teema. Näiteks kinnitab seda värskelt 18.04. EPL-is TÜ kliinikumi juhatuse liige Mart Einasto: „Patsiendi rahulolu võtmeküsimus on arstide suhtumine. Ehk siis – räägi inimesega! Paljud asjad on kinni just suhtumises, omavahelises kommunikatsioonis.“. Eesti arstiteadusüliõpilaste seltsi president Helen Lampu lisab, et on väga oluline, mida patsient arstist arvab. Ja lisab, et „Ülikoolis ei õpetata suhtlemist.“

Võiks arvata, et see on vaid lukus suudega eestlaste probleem, aga ei. Põgus otsing internetis andis huvitavaid tulemusi. Nt. USA-s kohustatakse seadusega meditsiiniasutustel kuulmispuudega inimestele abi osutada, aga...paljudel tuleb see kehvasti välja ja paljud keelduvad viipekeelega tõlke palkamast. Leidsin ka näite, kuidas üks inimene oleks vale kommunikatsiooni tõttu oma terve hamba kaotanud, sest tema hambaarst oli hamba väljatõmbajale andnud puudulikku informatsiooni. Kui arst ei suuuda ega oska patsiendiga suhelda, võib see viia drastiliste meditsiiniliste komplikatsioonideni. Sellepärast kasutatakse ka Ameerika meditsiinipraktikas sõnu ja ameteid nagu tõlk, vahendaja, suhtlemise soodustaja üsna palju. Seda kõike väära ravi riski maandamiseks.

Sama EPL ( 18.04.12) artikli kokkuvõte kõlab, et meie meditsiini kitsaskohad täna on järelravi vähesus ja hoolimatu suhtumine. Minu üle 15 aastase koolitajapraktika jooksul pole mitte ükski meditsiiniasutus minu poole pöördunud suhtluskoolituse sooviga. Vale ravi riski aitaks suhtluskoolitus vähendada küll, aga kuidas muuta suhtumist suhtlemise õppimise vajalikkuse, on hoopis tõsisem küsimus. Hea tahtmise korral saab koolituste, nõustamiste või coachinguga suhtumist tasapisi muuta küll, aga kust võtta head tahtmist pealehakkamiseks?


]]> Wed, 25 Apr 2012 09:16:32 GMT http://www.meeskonnakoolitus.ee/blogi/blog/murede-moistja-tolk-arsti-ja-patsiendi-vahel http://www.meeskonnakoolitus.ee/blogi/blog/murede-moistja-tolk-arsti-ja-patsiendi-vahel Lugesin hiljuti suurepärast lühijuttude kogumikku „Murede mõistja“ (Kirjastus Pegasus, 2009), mille autoriks on Bengali päritolu, Inglismaal sündinud Ameerika kirjanik Jhumpa Lahiri. Kogumiku nimilugu räägib sellest, kuidas Indias töötavad tõlgid arsti ja patsiendi vahel. Tõlgi töö vajalikkus ei tulene ainult sellest, et Indias räägitakse paljusid keeli. Põhiline vajaduse tõlgi järele tuleneb hoopis sellest, et patsient ei saa arsti erialakeelest aru. Arstile omakorda on vaja talle arusaadavalt kirjeldada, mis patsienti vaevab, mille üle ta muretseb. Sellest ka nimiloo ja raamatu pealkiri – tõlk on patsiendi murede mõistja ja nendest arstile arusaadavas keeles rääkija.

Aastate eest kuulsin oma kirurgist klassivennalt väidet, et rahvusvahelistel konverentsidel kinnitavad arstid kui ühest suust, et viletsa ravi põhjused ei tulene tavaliselt mitte patsiendi valest kohtlemisest (ingl.k. malpractice või maltreatment), vaid temaga valest suhtlemisest (ingl.k. malcommunication). Siit järeldus, et arsti-patsiendi tõlki oleks ka läänemaailmas vaja.

Suhtlemise puudulikkus viletsa ravi põhjusena on ajakirjanduses Eesti meditsiini kajastavates artiklites korduv teema. Näiteks kinnitab seda värskelt 18.04. EPL-is TÜ kliinikumi juhatuse liige Mart Einasto: „Patsiendi rahulolu võtmeküsimus on arstide suhtumine. Ehk siis – räägi inimesega! Paljud asjad on kinni just suhtumises, omavahelises kommunikatsioonis.“. Eesti arstiteadusüliõpilaste seltsi president Helen Lampu lisab, et on väga oluline, mida patsient arstist arvab. Ja lisab, et „Ülikoolis ei õpetata suhtlemist.“

Võiks arvata, et see on vaid lukus suudega eestlaste probleem, aga ei. Põgus otsing internetis andis huvitavaid tulemusi. Nt. USA-s kohustatakse seadusega meditsiiniasutustel kuulmispuudega inimestele abi osutada, aga...paljudel tuleb see kehvasti välja ja paljud keelduvad viipekeelega tõlke palkamast. Leidsin ka näite, kuidas üks inimene oleks vale kommunikatsiooni tõttu oma terve hamba kaotanud, sest tema hambaarst oli hamba väljatõmbajale andnud puudulikku informatsiooni. Kui arst ei suuuda ega oska patsiendiga suhelda, võib see viia drastiliste meditsiiniliste komplikatsioonideni. Sellepärast kasutatakse ka Ameerika meditsiinipraktikas sõnu ja ameteid nagu tõlk, vahendaja, suhtlemise soodustaja üsna palju. Seda kõike väära ravi riski maandamiseks.

Sama EPL ( 18.04.12) artikli kokkuvõte kõlab, et meie meditsiini kitsaskohad täna on järelravi vähesus ja hoolimatu suhtumine. Minu üle 15 aastase koolitajapraktika jooksul pole mitte ükski meditsiiniasutus minu poole pöördunud suhtluskoolituse sooviga. Vale ravi riski aitaks suhtluskoolitus vähendada küll, aga kuidas muuta suhtumist suhtlemise õppimise vajalikkuse, on hoopis tõsisem küsimus. Hea tahtmise korral saab koolituste, nõustamiste või coachinguga suhtumist tasapisi muuta küll, aga kust võtta head tahtmist pealehakkamiseks?


]]> Wed, 25 Apr 2012 09:16:32 GMT http://www.meeskonnakoolitus.ee/blogi/blog/murede-moistja-tolk-arsti-ja-patsiendi-vahel http://www.meeskonnakoolitus.ee/blogi/blog/murede-moistja-tolk-arsti-ja-patsiendi-vahel Lugesin hiljuti suurepärast lühijuttude kogumikku „Murede mõistja“ (Kirjastus Pegasus, 2009), mille autoriks on Bengali päritolu, Inglismaal sündinud Ameerika kirjanik Jhumpa Lahiri. Kogumiku nimilugu räägib sellest, kuidas Indias töötavad tõlgid arsti ja patsiendi vahel. Tõlgi töö vajalikkus ei tulene ainult sellest, et Indias räägitakse paljusid keeli. Põhiline vajaduse tõlgi järele tuleneb hoopis sellest, et patsient ei saa arsti erialakeelest aru. Arstile omakorda on vaja talle arusaadavalt kirjeldada, mis patsienti vaevab, mille üle ta muretseb. Sellest ka nimiloo ja raamatu pealkiri – tõlk on patsiendi murede mõistja ja nendest arstile arusaadavas keeles rääkija.

Aastate eest kuulsin oma kirurgist klassivennalt väidet, et rahvusvahelistel konverentsidel kinnitavad arstid kui ühest suust, et viletsa ravi põhjused ei tulene tavaliselt mitte patsiendi valest kohtlemisest (ingl.k. malpractice või maltreatment), vaid temaga valest suhtlemisest (ingl.k. malcommunication). Siit järeldus, et arsti-patsiendi tõlki oleks ka läänemaailmas vaja.

Suhtlemise puudulikkus viletsa ravi põhjusena on ajakirjanduses Eesti meditsiini kajastavates artiklites korduv teema. Näiteks kinnitab seda värskelt 18.04. EPL-is TÜ kliinikumi juhatuse liige Mart Einasto: „Patsiendi rahulolu võtmeküsimus on arstide suhtumine. Ehk siis – räägi inimesega! Paljud asjad on kinni just suhtumises, omavahelises kommunikatsioonis.“. Eesti arstiteadusüliõpilaste seltsi president Helen Lampu lisab, et on väga oluline, mida patsient arstist arvab. Ja lisab, et „Ülikoolis ei õpetata suhtlemist.“

Võiks arvata, et see on vaid lukus suudega eestlaste probleem, aga ei. Põgus otsing internetis andis huvitavaid tulemusi. Nt. USA-s kohustatakse seadusega meditsiiniasutustel kuulmispuudega inimestele abi osutada, aga...paljudel tuleb see kehvasti välja ja paljud keelduvad viipekeelega tõlke palkamast. Leidsin ka näite, kuidas üks inimene oleks vale kommunikatsiooni tõttu oma terve hamba kaotanud, sest tema hambaarst oli hamba väljatõmbajale andnud puudulikku informatsiooni. Kui arst ei suuuda ega oska patsiendiga suhelda, võib see viia drastiliste meditsiiniliste komplikatsioonideni. Sellepärast kasutatakse ka Ameerika meditsiinipraktikas sõnu ja ameteid nagu tõlk, vahendaja, suhtlemise soodustaja üsna palju. Seda kõike väära ravi riski maandamiseks.

Sama EPL ( 18.04.12) artikli kokkuvõte kõlab, et meie meditsiini kitsaskohad täna on järelravi vähesus ja hoolimatu suhtumine. Minu üle 15 aastase koolitajapraktika jooksul pole mitte ükski meditsiiniasutus minu poole pöördunud suhtluskoolituse sooviga. Vale ravi riski aitaks suhtluskoolitus vähendada küll, aga kuidas muuta suhtumist suhtlemise õppimise vajalikkuse, on hoopis tõsisem küsimus. Hea tahtmise korral saab koolituste, nõustamiste või coachinguga suhtumist tasapisi muuta küll, aga kust võtta head tahtmist pealehakkamiseks?


]]> Wed, 25 Apr 2012 09:16:32 GMT http://www.meeskonnakoolitus.ee/blogi/blog/murede-moistja-tolk-arsti-ja-patsiendi-vahel