Blogi

Eestvedamine on meie keelde kinnistunud ühe ingliskeelse juhtimisvaldkonna termini, leadership  (to lead – vedama), vastena. Samas on eessõnal “eest” eesti keeles mitmeharulised ja sügavad juured.

Eestvedaja tähendus on väga piltlik. Kui tõesti mingit raskus tuleb ühest paigast teise toimetada, siis on eestvedaja roll hindamatu. Tema saab määrata suuna. Teised, toetajad, taganttõukajad ja -utsitajad on nõu ja jõuga abiks. Aga ilma eestvedajata asi käima ei läheks.

Üks meie rahva koostegemise ammune tava on ühislaulmine. Ühislaulmise juures on regilaulu puhul oluliseks isikuks eestlaulja. Laul võetakse üles. Midagi, mingi võimalus, on maas ja see tuleb üles noppida ja kasutusele võtta. See kujund sobib hästi ettevõtlusse.

Eestlauljal on oma vastutus kanda – sõnu tunda ja viisi pidada. Ent lisaks teab eestlaulja ka selle laulu kohta teiste laulude seas. Ta teab laulu tähendust ajas ja kohas. Ta teeb valiku, paneb ette laulda praegu just seda laulu. Ta otsustab. Eestlaulja järgi seavad oma laulu teised. Tekib ühislaul, mis kannab.

Setomaal oli koguni kaks eraldi isikut laulu eest vedamas - eestütleja (iistütlija) ja killõ. Eestütleja on laulude sõnade seadja,  killõ – organiseerib koori kõlama. Žanna Pärtlas kirjutab, et heaks eestlauljaks loetakse ilmselt seda, kes mäletab palju laule, suudab pikki ja ilusaid tekste produtseerida. Ka peavad nad viise tundma. Killõl peab olema hea harmooniatunnetus. Sama laulja võib neid rolle täita erinevates lauludes – olla kord eestütleja ja teine kord killõ. Mikk Sarv teab oma kogemustest rääkida, et küla lauluelu  sõltunud üsna palju eestlauljaist. Neid tuli paluda, et nad tuleksid eest laulma.
 
Eestlauljalt on lihtne teatepulka anda eestkõnelejale. Me oleme harjunud, et teatud jutuajamisteks valitakse eestkõneleja. See on volitatud isik läbirääkimistel, kes teiste arvates on osavam vestlust pidama. Eestkõnelejal on ka vastutus volitajate ees, ent tal on ka positsioon teiste silmis, au.

Õiguse ajaloos on eestkõneleja institutsioon advokaadi institutsiooni eelkäijaks. Näiteks olid kohtus eestkõnelejad, kes olid kohtupoolte abistajad, tundes ja seletades õiguskombeid ja –norme ning kes olid kohtule tõe leidmisel toeks. Eesti alale jõudis selline praktika 13. sajandil. Saksamaal olid sellised eestkõnelejad tuntud juba 8. sajandil (www.advokatuur.ee).

Meie erakondades on eestkõneleja mõistet kasutanud rohelised (EER) esimehe rolli tähenduses. Esimehe asemel on erakonnal kolm eestkõnelejat. Neist üks on “esimene eestkõneleja”.

Eestkõneleja tähenduses on vahel kasutusel ka eestvõitleja.

Eestkostja on keegi, kes kostab (vastab, tegutseb) teise eest. Õiguse kontekstis on eestkostja keegi, kel on õigus ja kohustus esindada lapsi või piiratud teovõimega isikuid. Argikeeles kasutatakse seda sõna eestkõneleja sünonüümina.

Eestseisja ja eestseisus on juhtimises kasutusel juhataja ja juhatuse tähenduses. Argikõnes kasutame “seisab kellegi eest” tähenduses “kaitseb”. Seegi on tugev kujund kui mõelda rahvahulka, kelle ees on eestseisja.

Juhtimise vallas on eest- eessõnal palju väge.

Meie blogis leiduvaid leiduvaid materjale võib soovi korral vabalt kasutada. Palume ainult viidata sellele blogile ja võimalusel avaldada blogi link.

Selle aasta alguses julgustas riskikapitalist Allan Martinson Äripäevas eesti inimesi oma ettevõtet looma. Talle oponeeris ärinõustaja Hendrik Roosna 11.01  ( Roosna: Ettevõtlus on nagu maratonijooks). Nende mõttevahetust oli huvitav jälgida, seda enam, et mõlemal poolel oli piisavalt argumente ja oskust neid esitada.

Nagu sellistel puhkudel sageli – kuulad ühe mehe juttu ja see tundub õige olevat. Kuulad teise risti vastupidist seisukohta ja ka see tundub õige olevat.  Alles siis, kui õnnestub inimeste tausta kohta lisainfot saada,  hakkab erinevate seisukohtade „tõesus“ selginema.  Kontekst määrab sisu. Martinson on olnud mitme firma edukas ülesehitaja. Täna otsib ta võimalusi investeerida  neisse idufirmadesse, mis kasumit kiirelt maksimeeriks. Loomulikult julgustab ta ettevõtlikke inimesi oma energiat ja annet ettevõtlusse panema.  Roosmaa kui ärinõustaja teab ettevõtjana kõikvõimalikke riske, mis äriga kaasas käivad, räägib põhjendatult ettevalmistuse ja analüüsi vajalikkusest, pikast plaanist ja riskide maandamisest. Oma praegusest ametist lähtuvalt soovitab ta  loomulikult nõustaja või mentori kaasamist. 

Nende meeste arvamustes avaldub nii välimine kui sisemine vaatenurk, millest kirjutas oma blogiartiklis  Arno Baltin. (Koolitamine seest või väljast. 28.11.2011). Mõlemad on kogenud ettevõtjatena nii tegijad-oskajad kui ka nõuandjad. Antud juhul on nad oma huvidest lähtuvalt nõuandja rollis. Väga huvitav oleks osaleda nende kahe mehe ühiskoolitusel, kus nad räägiksid oma kogemusest ettevõtjana. Usun, et nad räägiksid siis üsna sarnast juttu.

Sõitsin üle pika aja rongiga, sedapuhku Viljandist Tallinnasse. Mõte bussi asemel rongiga sõita tuli kohapeal, kui küsisin infotelefonist mõlemate väljumisaegu – need olid samad. Eelistasin vahelduse mõttes rongi. Mul ei olnud käepärast internetti, et uurida täpsemalt sõidutingimusi, seega läksin otse rongile.  Kuna vagunid paistsid väljast kõik ühesugused, läksin teise vagunisse. See oli tavaline, juba nõukogude ajast tuttav vagun. Ostsin konduktorilt pileti ja sõit algas.

Võhmas tuli meie vagunisse kolmene seltskond keskealisi inimesi, kellest üks oli kohvriga inglane. Ta küsis oma kaaslastelt, kas siin rongis on ka esimene klass. Kaaslased seda ei teadnud ja nii nad siis loksusid minu kõrval kuni Tallinnani. Mina üritasin vahepeal magada, aga ilma peatoeta pingil oli seda raske teha.

Liiva jaamas rongist väljudes märkasin üllatusega, et minu vaguni tuled on oluliselt tuhmimad kui kõrvalvagunis. Siis nägin sõitma hakkava  rongi akendest, et seal  olid ka peatoega pehmed istmed  ja eraldi riidenagid. Nüüd koitis mulle valgus  - selles rongis olid ka I klassi mugavustega vagunid. Mina  ainult ei tulnud eelmise sajandi ida-eurooplasena  selle peale. Mõte inglasele ja tema kohalikele reisikaaslastele lohutas mind veidi, et ma polnud ainuke, kes selle peale ei tulnud. Nagu ütlesin,  mingeid väliseid eraldustähiseid vagunitel polnud.

Seda lugu kodustele rääkides saime hea portsu naerda. Meie kõigi resümee Eestimaal liikumise kohta oli – SILTE POLE. Pole piisavalt viitasid maanteedel, infokioskeid või viitasid  kaubanduskeskustes, jaamades, haiglates, märgistusi esemetel jne.  Miks ma sellest siin blogis kirjutan – aga selleärast, et hiljutine tootmisfirmade juhtimisuuring (link EAS-ilt) sedastas, et sisemise logistikaga pole meie ettevõtetel  kõik korras. Suhteliselt hästi toimib välimine logistika (kaupade tellimine ja kättetoimetamine), aga üsna puudulik on sisemine logistika (töökohtade, seadmete ja metarjali paigutus, nende märgistamine ning liikumine nende vahel).  See uuring ütleb, millele tuleks täna meie  tootmisorganisatsioonide ja ja nende juhtide arendamisel keskenduda. Kodanikuna näen, et puudujäägid sisemises logistikas  hõlmavad kogu meie väikest riiki ja see üldine puudujääk kajastub meie ettevõtluses.

Mul on  kahju, et ma ei saanud Edelaraudteele mugavama sõidu eest rohkem raha maksta. Eks siis järgmine kord.

Minuga grupis on kõik enam vähem teada. Grupis saan ma võtta erinevaid rolle ja neile vastavaid ülesandeid. Valitud rollid sõltuvad mu võimetest ja eelistustest. Eri käsitlustes on neil rollidel veidi erinevad tähistused ent sisu paljuski kattuv. M. Belbini  järgi võin valida 9 rolli vahel (mulle meeldib innovaator). TMS järgi on rolle 8 (ja siingi on looja, innovaator). Sarnane on neil kahel käsitlusel mõte, et grupp tuleb oma ülesannetega hästi toime, kui tööjaotuseks vajalikud rollid on täidetud. Mõni grupi liige võib vajadusel ka mitut rolli täita. Grupi teeb tõhusaks mitmekesisus, rollide paljusus.

Aga kuidas on minaga. Mina paljususe mõte võib esialgu tunduda pentsik. Vaimse tervise seisukohalt tundub hea olla terviklik, integreeritud, ühtne. Selline ühtsus lihtsustab otsustamist ja tegutsemist. Ka vastutada saab ometi üks kindel isik.
Ometi on üsna häälekas minauurijate leer, kes arvab sellise ühtsuse soovunelmaks. “Mina”, mis on inimeseks olemise kese, on nende arvates üsna mitmehäälne. Need hääled võivad olla eri meelt, vaielda omavahel ja jõuda vahel ka kokkuleppele. Mina olemuseks on sisesuhtlus, dialoogilisus.
Lihtsamad mitmehäälsuse näited on duod. Näiteks räägib D. Goldstein oleviku- ja tuleviku minast. Oleviku mina tähelepanu on hetkel, selle võimalustel ja ohtudel. Ta peab otsustamisel silmas kohest tulu või kulu. Tuleviku mina vaatab kaugemale ette ja peab silmas “kunagi edaspidi”. Üks teema, kus kahe mina huvid vastuollu lähevad on näiteks säästmine. Kas kulutada kohe (ja tunda sellest kohe rõõmu) või säästa praegu ja tunda sellest rõõmu hiljem.
Sarnane paar on “kurat vasakul õlal” ja “ingel paremal õlal”, kui juttu on eetilistest otsustustest. “Sitta sellest reeglist (seadusest, tavast) - see tuleb otse minu tasku.” Aga teiselt poolt - “Au on enam väärt kui paks vorstilõik leival!”

Kolmeliikmeline mina on nt E. Berne’i “Täiskasvanu”, “Vanem”, “Laps”. Mistahes teole eelneb suhtlus selle kolmiku vahel. Jõudude vahekord otsustab teo suunitluse. Vanem toetub reeglitele ja seadustele, Täiskasvanu toetub mõistlikkusele ja Laps juhindub tundest, lustist, isekusest.
Häälte hulga võib kasvatada suureks kooriks, nagu näiteks R. Assaglioli (ala)minade paljusus. Ka kõigil meie täidetavatel sotsiaalsetel rollidel on oma esindushääl meie minas. Ja valiku tegemisel, tegevuskava üle otsustamisel on neil kõigil oma sõna sekka öelda. Kuidas käituda keerulises olukorras, olles üheaegselt kodanik, isa, abikaasa, mees, ettevõtte töötaja, spetsialist, inimene, kogukonna liige, jne.  

Nõnda võib öelda, et sellal kui meie oleme grupis, on grupp ka meis. Me osaleme grupis otsustamisel, anname oma panuse grupi arengusse. Ja samal ajal toimub mitmehäälne otsustamisprotsess meis endis ja selle käigus see mitmehäälsus muutub ja ehk ka areneb. Neil muutustel on oma dünaamika. Grupiprotsesside puhul võivad tulemuseks olla edenemine tõhusaks ja tegusaks koosluseks või lagunemine. Sama võib toimuda ka mina sees.  
Lagundava grupisuhtluse näitena kirjeldab E.Berne nn. triangulatsiooni - kolme omavahel dünaamiliselt seotud rolli “Süüdistaja”, “Ohver” ja “Päästja”. Selline rollijaotus kahjustab kogu gruppi. Dünaamika seisneb selles, kui grupi liikmed vahetavad neid rolle omavahel. Sama kolmik on esindatud iga rollitäitja minas. Sõltuvalt sisemisest jõudude vahekorrast valib inimene oma rolli “välises” grupis. Näiteks juhtub töörühmas, et vastuvõetud ajakavaga ei suudeta sammu püsida. Keegi rühma liikmeist võtab süüdistaja rolli ja osutab teisele rühma liikmele näpuga - “süüdlane on siin”. “Ohver” solvub, ent kohe tõttab talle appi “Päästja” ja kahekesi esitatakse süüdistus algsele “Süüdistajale”. Rollid vahelduvad, ent suhtlus tervikuna ei ole esialgse ülesande seisukohast kuigi tulemuslik.

Üks ülesehitav  mitmehäälse mina käsitlus on E. de Bono 6 mõttemütsi. Siin on samad rollid nii mina- kui grupisuhtluses kasutatavad. Mõlemal juhul on ülesandeks jõuda üksmeelele ja leida kohane käitumisviis. Siin on igal positsioonil oma lemmikküsimused ja toetuspunktid.  “Mida me sellest teame?” küsib “Valge müts”. “Aga mis kasu meil sellest on?” küsib selle peale Kollane müts. “Vahet ei ole, see on nii mõnus!”, ütleb Punane müts.
Ülalöeldu võib lõpetada parafraasiga Meie Isa Palvest - meie igapäevast suhtlust anna meile tänapäev. Jätkugu meil häälte paljusust ja valmisolekut seda arvestava suhtluse kaudu tõhusaks ülesehitustööks integreerida, nii omavahel kui iseendas.

Eesti meedia ja koolitusfirmade koolituskavad on täis sõnapaari „Avalik esinemine“. See on pannud mind mõtlema, milline võiks olla  varjatud esinemine?

1.jaanuaril vaatasin televiisorist suurepärast vene komöödiat Hüva leili. Seal ütleb üks mees (ebasümpaatne antikangelane) teisele (sümpaatne kangelane): „Sa oled juhitamatu“. See lause avas mu silmad värskele vaatenurgale juhtimisest, mis sobib hästi uue aasta alguseks.

Jõulud on läbi ja jõulukingid kingitud.  Miks nii massiliselt kingitakse ja miks üldse midagi kingitakse,

See liiklusohutusest pärit hüüdlause sobib hästi igasugusele suhtlemisalasele õpetusele. Ehkki ahtalt sõnatatud, on selle mõte siiski avar, hõlmates ka “kuula ja ole kuuldav”, tunne ja ole tuntud”. 
Niisugune lipukiri kujundab ka vastavad õpiülesanded – kuidas kuulata, vaadelda, mõista ja teisalt kuidas olla arusaadav ja mõjus väljendudes.

Tehnilise füüsika doktor ja Swedbanki ettevõtete panganduse direktor Robert Kitt selgitab ajakirjas Akadeemia (Nr.10/2011) lihtsate näidetega, mis on komplekssüsteem ja mille poolest see erineb keerulisest süsteemist. Sealjuures viitab ta Jüri Engelbrechti ülevaatele komplekssüsteemidest (Akadeemia nr.8/2010). Komplekssus on süsteemi põhiomadus, keerulisus ei ole.

Ühel suvisel koolitajate koolitusel osalesin töötoas, kus tutvustati nn soendusharjutusi. Need on sellised meeleolu loovad, ühistegevuseks ja õppimiseks häälestavad tegevused. Ühe harjutuse jaoks oli osalejate ringi keskele kuhjatud hulk esemeid. Igaüks sai võtta ühe ja selgitada selle seost koolitamisega. Osaleja, kes võttis mutrivõtme, rääkis kuidas aegajalt on tal vajadus/soov mõne inimese mutreid pingutada või lõdvemale lasta.